Linn, inimene ja loodus I
Paul Härmson

     Urbaniseerumine, inimene, elulaad
     Üheks suuremaks põlvkondi siduvaks arenguprobleemiks on linnastumine, terveid riike ja rahvaid - peaaegu tervet inimkonda haarav urbaniseerumine.
     Ajalugu tunneb linnu ligemale viie aastatuhande vältel. Euroopa praegusaegsete linnade otsesed eelkäijad olid enamasti feodaalsed linnad. Need olid käsitöö, kaubanduse, teaduse ja kultuuri ning halduskeskused, ühtlasi kindlustatud asulad, suletud kogukonnad, mille täieõiguslikuks liikmeks saamine jäi unistuseks rohkem kui 90%-le elanikkonnast ka kõige kõrgemal tasemel seisvates feodaalriikides.
     Olla linnakodanik tähendas omada suuri privileege: kollektiivne julgeolek, mida tagasid linnamüürid, raudne organisatsioon; rikastumine maarahva arvel, sest linnad valitsesid kaubandust, kontrollisid käsitööd ja kvalifitseeritud kaadri ettevalmistamist. Nii kujunesid keskaja pisitillukesed linnad ( tänapäeva mõõdupuuga võttes) industraliseeritud ühiskonna hälliks. Seda nagu aimati, see andis iseteadvust, andis kokkukuuluvustunde, isegi niivõrd, et keskaegne linnakodanik ei tahtnud tavaliselt oma naabrist erineda. Sellest räägib vanalinnade hoonestus, vähemalt vanadel joonistel. Alles XIX sajandi ümberehitused lasksid fassaadidel kõneleda kodanlasest peremehe isiksusest.
     XVIII sajandi viimasel kolmandikul ja XIX sajandi algul näisid maarahva ees avanevat muinasjutuväravad: tööstuslik revolutsioon pakkus tööd ja tõotas leiba koos linnalise eluviisi eelistega tuhandetele tugevamatele töökätele. Esimeste raudteeliinide avamisega algas suurim "rahvasterändamine", mida ajalugu tunneb. Kui möödunud sajandi keskel elas Euroopa linnades umbes 25-30 miljonit inimest, siis 1965.a. oli linnaelanike arv tõusnud 360-370 miljonile. Maaelanikkond, kes vahepeal küll tunduvalt kasvas, oli samaks ajaks uuesti kahanenud ligikaudi 1850.a. tasemeni.
     Selle tagajärjed puudutasid kõiki, muutsid ümber nii linna kui maa.Tänapäeval on suur probleem urbaniseerumislainetest mingil määral puutumata jäänud looduslike alade ja isegi vanalinnaansamblite säilitamine.

     Hoonestus ja eluviisid
     Alustasime mineviku hõlma vajunud aegadest, mil linna ja maa vahel oli väga selge erinevus. Nad esindasid kaht vastandlikku asustus-, ühtlasi hoonestus- ning eluviisi: kivine, teo- ja kaitsevõimas, äärmise piirini kontsentreerunud linn ning ääretusse avarusse ja üksildusse uppunud maakolkad.
     Tänapäeval on sellest keskaegses mõttes linnalisest eluviisist midagi säilinud suurinnade südamikes ( näiteks Tallinna vanalinn), maaelulaadist aga mõnedes linnakaugetes piirkondaes ( näiteks kohati Kesk-Eestis). Nimetame esimest puhtlinnaliseks ehk olenevalt linna suurusest ja karakteristikast metropoolseks või tsivitaalseks, teist puhtmaaliseks ehk ruraalseks. Need kaks oleksid äärmused laial asustus- ja eluviiside skaalal, mis ulatub tehiskeskkonna piirilt enam-vähem loodusliku elukeskkonnani. Tänapäeval on valitsevaks kujunenud linnaline eluviis. Viimase piiritlemiseks võtame arvele kõik perekonnad ja üksikisikud, kes end linlasteks peavad - paiknegu nende püsiv elu- või töökoht kasvõi 100 km kaugusel linna piiridest.
     Suhtumiselt elusse ja loodusesse on see üsnagi kirev mass. siia kuuluvad maale kodu rajanud pendelmigrandid, igat liiki eeslinnade elanikud ja lõpuks muidugi ka "päris" linlased suurlinnade südamikes. Nimetame kõiki neid urbaniidideks, nende poolt harrastatavat elulaadi aga tähistame üldnimetusega urbaanne.
     Paljud riigid ja maad lähenevad peaaegu täielikule linnastumisele. Ruraalne elulaad on peaaegu kõikjal minetamas tähtsust. Eestis süveneb tsivitaalne elulaad,  kuid USA-s, Inglismaal ja Taanis muutub üha valdavamaks parklinnaline eluviis. Ka ülitiheda asustusega Holland ja saksamaa liiguvad samas suunas. See paneb mõtlema.
    Missuguseks kujuneb linn ja linlaste elulaad urbaniseerunud ühiskonnas, missuguses suunas areneb inimese vahekord loodusega, suhtumine perekonnasse ja lastesse? inimestel on nähtavasti võimalus valida paljude mooduste vahel. Nii kujunebki igale linnale oma nägu, ei rohkem ega vähem väärt kui tema elanikkond.
     Tulevik seab üha enam küsimuse alla, et inimene kaotab aktiivse kontakti loodusega ja üha rohkem levib tsivitaalne eluviis.

Ajakirjast "Eesti Loodus" nr.10, 1970