Linnaloomad - nahkhiired
Matti Masingu järgi raamatust "Lendlased"

    Kõik parasvöötme nahkhiired on kohastunud perioodiliselt muutuvate ilmastikutingimustega. Et nahkhiired toituvad õhus lendavatest putukatest, keda meie kliimas leidub vajalikul hulgal üksnes suvel, siis veedavad nad külma aja talveunes. Videvlased ja enamik liike perekonnast nahkhiir lendavad talvituma lõunapoolsetele aladele, lendlased, suurkõrv ning põhja-nahkhiir aga jäävad talvituma kohapeale.
     Lendlaste teadaolevateks talvituspaikadeks Eestis on eranditult maasisesed ruumid (suuremad koopad, suuremad keldrid jms. Veel võivad nahkhiired talvituda vanade sahtkaevude sahtides, samuti linnade kanalisatsioonisüsteemides, kus samuti on neile sobivad tingimused. Talvitumine kestab lendlastel oktoobrist aprillini. Siis lahkuvad nad talvituspaikadest ja siirduvad suvistesse elukohtadesse.
     Lendlased moodustavad suviseid poegimiskolooniaid. Koloonia päevaseks asukohaks on enamasti puuõõnsus või mõne hoone katusealune. Sageli asuvad poegimiskolooniad kirikute ja kabelite katusealustes.Nahkhiiri on suvel leitud lindude pesakastidest, katuse- ja seinakonstruktsioonide vahelt, puuriitadest, sillakonstruktsioonidest jm. Suure arvu nahkhiirte koondumine võimaldab hoida kõrgel emaste kehatemperatuuri, mis on vajalik loodete kiireks arenguks.
     Pärast poegade sündimist juunis või juuli alguses püsib koloonia koos kuni pojad saavad umbes ühe kuu vanuseks. Siis järgneb nahkhiirte ettevalmistusperiood talveks, mil organismi ladestatakse varurasvu.
     Augusti lõpul või septembris võib lendlasi kohata jahedates maasisestes ruumides.
     Viimase 700 aasta jooksul on inimtegevuse käigus Eestisse rajatud rohkesti mitmesuguseid maasiseseid ruume, mille seinad on vooderdatud loodusliku (puit, paekivi, maakivi) või tehismaterjaliga ( telliskivi, betoon, raud). Aja jooksul on nende keldrite seintesse ja lagedesse tekkinud arvukal hulgal pragusid. Niisuguseid suuremaid keldreid ( 50 - 1000 m3), mis enamasti asuvad vanade mõisate, losside ja kindluste juures ning on tänapäeval inimeste poolt sageli mittekasutatavad, asustavad sügisesel üleminekuperioodil nahkhiired. Päeval on loomad poolmagavas olekus, õhtul aga virguvad ja siirduvad toitumislennule. On avastatud, et mitmete nahkhiirte levik Eestis on tugevasti seotud vanade mõisaparkidega.    
     Nii nagu lindude puhul kasutatkse mõistet pesapaigatruudus, võib nahkhiirte puhul rääkida talvituspaigatruudusest - samad isendid talvituvad aastast aastasse samades paikades.

     Kuidas mõjutavad inimesed nahkhiirte arvukust Eestis?
1) negatiivsed tegurid: nahkhiirte häirimine varjepaikades, looduskeskkonna kiire muutmine, veekogude reostamine, mürkkemikaalide kasutamine putukatõrjes
Koduloomadest ohustab nahkhiiri kõige enam kass, kes võib leida üles nahkhiirte suvise koloonia ja hävitada seal lennuvõimetuid poegi. Keldrisse või koopasse talvituma asunud lendlasi kass harilikult kätte ei saa.Nahkhiired võivad hukkuda ka kaevanduskõikudes talvel läbiviidud plahvatuste tagajärjel.
2) positiivsed tegurid: tehisvarjepaikade ja veekogude rajamine, metsa istutamine ja parkide rajamine, öise valguse ülesseadmine, mis meelitab ligi putukaid, hoonete kütmine jt.

     Kuidas saame tõsta nahkhiirte arvukust Eestis?
     Üks võimalusi on riputada üles nahkhiirte varjekaste. Nahkhiirte varjekastid meenutavad linnupesakaste, kuid nende ava asub harilikult alumises servas. Varjekastid riputatakse üles mõne veekogu kaldale, metsalagendiku servale ja kohtadesse, kus leidub vähe looduslikke puuõõnsusi. Varjekast tuleks paigutada 2-8 m kõrgusele tuulevaiksesse kohta. Tuleb jälgida, et nahkhiirel oleks küllaldaselt ruumi lennuks varjekasti juurde.