Keskaegses linnas ei olnud haljastusele ruumi. Vaid kiriku juures või jõuka linlase aias võis kasvada mõni puu või põõsas ja neidki pidi koduloomade eest tarastama. Seevastu oli küllaga rohelust linnamüüride taga: seal laiusid linlaste karjamaad, suurmaaomanike põllud, niidud ja metsad, mis kaugemal läksid üle looduslikuks taimkatteks.
Niipea kui linn vabanes müüride kütkeist, suurenesid linlaste maavaldused. Neis jätkus ruumi aedadele, laienesid tänavad, nii, et nende ääres said kasvada puud; rajati üldkasutatavaid (kirikuaiad, kalmistud, promenaadid) ja kinniseid ( linlaste viljapuu-, köögivilja- ja iluaiad). Koduloomapidamise paigustumine linnaservadesse andis puittaimedele võimaluse linnas kasvada ja uueneda.
Nüüd kujuneski välja kaks tänavaäärse hoonestusega seotud haljastustüüpi.
Ühel juhul läks haljastamine linnavõimudele ja need rajasid puiesteid ja skvääre ( kvartalitevaheline haljastus).
Teisel juhul muutsid maaomanikud oma majatagused aedadeks, jättes tänava äärde vaid väikese eesaia: kujunes kvartalisisene haljastus.
Üleminek vabale hoonestusele suurendas kiiresti haljastust, kuid muutis selle vormivaesemaks.
Valitsevad tugevasti tallatavad murupinnad üksikute puudega, põõsastu taandub. Ainult kohati säilivad tukakesed endistest metsadest või parkidest, mis kujunevad loodusliku taimestiku levikukoldeiks.
Mikrostruktuuri puhul vaatleme puude, põõsaste, murupindade ja lillepeenarde paigutust haljasalal või aias.Mikrostruktuur on kõige muutlikum: ta muutub vanusega ja aastaaegadega. Ometi võib siin märgata ajalist stabiilsust, mis sõltub ilmastikuoludest, puude vanusest, pargi planeeringust, haljastusmoest.
Siinjuures on ökoloogiliselt oluline taime-eluvormide valimik, puude-põõsaste kõrgus ja vahekaugus, nende tervislik seisund, kasutusviis.
"Eesti Loodus" nr.1, 1984