Kõneledes pikema aja vältel kujunenud linnadest kui mitmekülgse funktsiooniga asustuskeskustest, võime eristada nende haljastuses kolme struktuurijärku, mis erinevad oma suurusmõõtkava poolest. Neid võiks nimetada haljastuse makro-, meso- ja mikrostruktuuriks. Linnade liitumisel võib kujuneda veel kõrgem, megastruktuurjärk, mis jääb meie vaatlusest välja.

     Makrostruktuuri moodustab haljaspindade jaotus linnaosades. See hakkab silma lennukiga linna kohal sõites või linnaplaani vaadates.
     Kõigepealt äratab tähelepanu pinnamoest ja veekogudest tingitud haljastute paigutus: ürgorgude järsud veerud vanade puudega, muutliku veepiiriga järvekaldad ja roostikuga mererannad, luharibad ja pajupalistus piki jõgesid. Reljeef moodustab loodusliku lava, millel on etendunud linna arengu kõik vaatused.
     Meie vanades keskajast pärit linnades ( ka paljudes teistes Euroopa linnades) kajastab makrostruktuur hästi linna arengukäiku.
     Esimesed ulatuslikumad haljasalad rajati kunagiste ringkindlustuste kohale, sest tihedalt hoonestatud vanalinnas polnud ruumi. Endiste vallide-müüride ala polnud aga soodne ehitustegevuseks ning linnas loomakasvatuse lakates said puud siin hea kasvumaa.
     Teise, katkendlikuma haljasvöö ümber linna moodustavad kunagised linnatagused aiad, mõisapargid ja linnast välja viidud kalmistud.
     Kolmas haljasvöö kujunes ( ja kohati laieneb praegugi) linnaosades, kus eraldati piisavad individuaalkrundid aianduse arendamiseks või hakati elamuid ehitama linnaäärseisse puistuisse.
     Ökoloogile pakub huvi, kuidas on linnahaljastud ühendatud linna ümbritseva loodusega ning millised on kõige elusa rännuteed linna ja linnast välja. Park1.jpg (132336 bytes)
"Eesti Loodus" nr.1, 1984