Linnahaljastus
Viktor Masing

     Haljastud on kultuurmaastiku elemendid, mida iseloomustab orgaanilise aine loomine taimede poolt vastandina paljastutele ( teed, laoplatsid, ehitised jt.), kus taimi ei kasva või kus nad on suletud ruumidesse.
     Linnaökosüsteemis moodustab haljastu produtseeriva bloki, hapniku ja esmase orgaanika tootja, osutudes seega kultuurmaastiku üheks olulisemaks elemendiks.
     Linnade haljastuse hulka kuuluvad nii inimese poolt rajatud haljasalad ( pargid, puiesteed, kalmistud), loodusliku päritoluga parkmetsad (kus need ulatuvad linna piiridesse), ilu- ja tarbeaiad, taimestunud alad teede ääres, jäätmaadel ja mujal.

     Haljastud kujunevad ja arenevad kogu aeg kahe põhilise koondteguri mõjul.
     Ühelt poolt inimtegevus, mille intensiivsuse ja laadi määravad eelarved, tööjõud (hulk, kvaliteet), istutusmaterjal, tõekspidamised, käitumisnormid ja muu.
     Teiselt poolt loodus, mis inimesega võrreldes ei karda kulutusi ja on oma taotlustes väsimatu: pidevalt käib seemnete levi ja külv, lakkamatu konkurents aga hukutab vähemkohanenud.

     Kummalgi neist haljastu loojaist on oma taimevalimik.
     Inimene tellib istutusmaterjali aianditest, ostab seemneid poest, muretseb istikuid aiandusharrastajatelt. Ta tahab kasvatada huvitavaid, kasulikke või kauneid taimi - tihti teadmata, kas nad ajaproovile neile antud kasvukohas vastu peavad.
     Loodus paljundab seda, mis viljakandvuseni jõudnud ja küllaldaselt arenemisvõimelisi seemneid (või eoseid) toodab, seega valdavalt kohalikku ja kohapeal naturaliseerunud taimestikku.

     Mõlemad koondjõud tegelevad ka taimmaterjali väljapraakimisega.
     Inimene ei taha kasvada lasta kõigil looduslikult levinud ja uuenenud taimedel.
     Ilmastik ei luba ületalve elada külmahelladel ehistaimedel, mida aednik lootusrikkalt istutanud.

"Eesti Loodus" nr.1, 1984