KIHELKONNAD JA MAAVIIENDIKUD

Sissejuhatus

Eestisse reisijateks olid läbi aegade ja on praegugi kaupmehed, kirjatargad, poliitikud ja sõdalased - suurimad reisijad maailmas. Eelnimetatud reisijaile on lisandunud huvi- ja puhkusereisijad. Üha enam tahetakse teada ja kogeda eripärast ja tundmatut.

Reisijaid huvitavad eelkõige õnneliku lõpuga lood, kus pööraste ja riskantsete sündmuste keerises suudetakse iseendaks jäädes jõuda õigete otsuste ja valikuteni ning kestma jääda.

Kogu Eesti võib pakkuda sedalaadi põnevaid lugusid ja kogemusi meie ligi kümnetuhande aastasest minevikust.

Meie iseendaks jäämine algab tunnistamisest, et oleme maarahvas, kõneleme maakeelt ja meie elupaigaks on MAA. Eesti rahvaks oleme end kutsuma hakanud sakslaste poolt meile, meie keelele ja meie MAALE antud nime järgi sadakond aastat tagasi. Meie esimene luuletaja Kristjan Jaak Peterson nimetas end maarahva laulikuks. Meistki peetakse rohkem lugu, kui julgeme end tunnistada maarahvaks ja kõnelda siiareisinutele lisaks Eesti ja eestlaste saja-aastasele ajaloole maarahva kümnetuhande-aastasest ajaloost.

Lugude kuulajail on soov samastuda loo kangelasega, uskuda temasse, käia temaga koos läbi riskantsed seiklused ja tulla neist võitjana välja. Meile on antud mitmeid häid eeldusi oma lugude pakkumiseks uudishimulikele reisijatele:

Meie tuhandetesse aastatesse ulatuv asumine samal territooriumil;

meie olematusest taasellutõusmise mitmekordne kogemus,

meie osa maailma poliitika kujundamisel.

Üks taolistest eeldustest muude kõrval on ka Eestimaa kirikukihelkondade võrk aastast 1920. Kihelkonnad haldusüksustena jäeti kõrvale 1925. aastal. Siiski kasutavad ajaloolased, arheoloogid, keele- ja rahvaluuleteadlased tänapäevani kihelkondade kaarti välitöödel kogutud materjali arhiveerimiseks ja sellele viitamiseks. Kogutud materjal on hoidnud alal lugusid, millest on õppida meil endil ja mida saame jagada teistega.

Käesoleva Eesti siseturismi kontseptsiooni lähtekohaks on eelpool nimetatud kihelkondade kaart aastast 1920. Selleks aastaks oli Eesti kirikukihelkondade arv kasvanud saja kuueni. Sellises hulgas orienteerumine eeldab lihtsat ja selget võtit. Selleks võtmeks on Eestimaa loodus, keel ja ajalugu.

1920 aasta kihelkondade piirid kulgevad piki looduslike piire. Selgelt eristuvad merepoolne maaosa ja mandripool, samuti merepoole jagunemine kaheks - põhja- ja lõunaosaks ehk avameremaaks ja sisemeremaaks. Mandripoole jagamisel kolmeks - metsamaaks, jõemaaks ja mäemaaks on samuti aluseks looduslikud tingimused, lisaks sellele murrete ja rahvapärimuste leviku piirid.

Viis erinevat maad ehk maaviiendikku jaotuvad omakorda kihelkonnapiire mööda igaüks kolmeks reisipiirkonnaks. Igas reisipiirkonnas on kolm kihelkonnapaari, millede eelkäijateks on arvatavad muinaskihelkonnad.

KIHELKONNA MÕISTEST

Mõiste kihelkond seob maarahvast igavikuga. Lõpuni elatud elu jätkub puhkusega kihelkonna pühas paigas, kalmistul, enamasti kiriku läheduses. Samasse paika on lahkunuid puhkama saadetud tihti juba sajandeid enne kirikute tulekut meie maale. Pühad paigad, kus võis taas leida tasakaalu ja elujõudu, on kasutusel olnud tuhandeid aastaid. Pühasse paika püstitatud pühakojas rändas meel teispoolsusse, avastama tolle ilma saladusi ja hindama selle ilma tegemisi. Kirikute jätkuv nimetamine pühakodadeks viitab muistse mõtteviisi ja suhte sujuvale jätkumisele meie kristlikus maailmapildis.

Kihelkonnakeskus oli leppimise ja rahutegemise paigaks. Soomes tähistab mõiste ‘kihlakunta’ tänapäevani kohtupiirkonda. Kihla vedamine või kihlumine on sisuliselt samuti kokkuleppe sõlmimine, mis eeldab vähemalt kahe osapoole olemasolu. Kirikukihelkondade eelkäijateks olid muinaskihelkonnad, mille kummastki kihlapoolest tekkis reeglina omaette kirikukihelkond. Paljudele Eesti kihelkondadele leidubki teiseks osapooleks sobiv kihlapaariline enamasti naaberkihelkonnast. Vahel sobivad muinaskihelkonna võimalikeks koostöökaaslasteks ka kolm või neli naaberkihelkonda, mõnikord tuleb kihlapoolteks oletada ka sama kihelkonna piiridesse jäävaid erinevaid piirkondi.

Lähedastes looduslikes tingimustes võib enamasti leida kolme muinaskihelkonda ehk kihelkonnapaari. Vahel on sellisest ühendusest saanud tänapäevane maakond. Sagedamini on maakondade piirid siiski kujunenud hilisemate sõjalis-poliitiliste kokkulepete käigus, arvestamata maastikulist või sugukondlikku lähedust.

EESTI KIHELKONDADE REISIPIIRKONDADEKS LIIGENDAMISE KONTSEPTSIOON

ette valmistatud Eesti Turismameti tellimisel Eesti Ökoturismi Ühenduse juhatuse liikmete Mikk Sarve, Hannes Palangu, Aat Sarve ja Aivar Ruukeli poolt.

KONTSEPTSIOON

Eesti territooriumi algseks nimetuseks meie keeles on MAA. Sama sõna kasutatakse ka meie keele ja rahva nimetamisel maakeeleks ja maarahvaks. Sõna MAA kasutamine oma asumisala, keele ja rahva nimedes ühendab meid mitmete sugulasrahvaste ja Euraasia põlisrahvastega. MAA looduslik ja kultuuriajalooline liigendamine viieks osaks on kontseptuaalseks aluseks Eesti jagamisel kihelkondade reisipiirkondadeks.

Kirde-edelasuunaline metsade- ja rabade vöö Haljalast Pärnuni jagab meie MAA kaheks osaks. Metsavöö ongi MAA esmaseks liigendajaks, mis püüab pilku satelliidipiltidelt ja lennukiga Eestimaast üle lennates. Metsavööst läände jääb MEREMAA ja ida poole MANNERMAA.

MEREMAA jaotub kaheks: AVAMEREMAA paikneb põhja pool Hiiu väina ja Matsalu lahte Hiiumaast Kuusaluni ja SISEMEREMAA eelmisest lõuna pool Saaremaast Veliseni (metsavööni). Piiriks on mõtteline joon Hiiu väinast Matsalu laheni ning sealt edasi Vigala kihelkonna põhjapiiri mööda metsavööni.

MANNERMAA kolmeks osaks on: METSAMAA, JÕEMAA ja MÄEMAA.

Kokku jaotub MAA seega viieks maaviiendikuks.

Jaotuse väikseimaks ühikuks on kihelkond, maaviiendike piirid kulgevad piki kihelkonnapiire ja igasse maaviiendikku mahub mõnikümmend kihelkonda. Kihelkond on MAAL ja maaviiendikus reisimise algmooduliks. Kihelkonnast lähtumine annab võtme nii loodus- kui ka rahvaluule, keeleajaloo ja arheoloogiavarade hõlpsaks käsitlemiseks, kuna enamiku kataloogide jaotuse algmooduliks on kihelkond. Samuti ühtivad kihelkondade piirid suures osas looduslike piiridega.

Igas maaviiendikus on kolm osa ehk kihelkondade reisipiirkonda:

AVAMEREMAA reisipiirkondadeks on Lääne poole, Harju poole ja Rävala kihelkonnad.

SISEMEREMAA reisipiirkondadeks on Saare poole, Väina poole ja Sootaguse-Kõrve kihelkonnad.

METSAMAA reisipiirkondadeks on Järva poole, Viru poole ja Alutaguse-Vaiga kihelkonnad,

JÕEMAA reisipiirkondadeks on Pärnu poole, Tartu poole ja Jõetaguse kihelkonnad,

MÄEMAA reisipiirkondadeks on Sakala poole, Ugandi poole ja Võro kihelkonnad.

MAAVIIENDIKE LÜHIKIRJELDUSED

MEREMAAD iseloomustab soojem, pehmem ja niiskem ilmastik, tasane maastik, mitmete Atlandi ookeaniga seonduvate taime- ja loomaliikide idapoolseim esinemine, avatus ja läbikäimine Atlandi ookeani äärsete sadamate ja kultuuridega, veelindude massilised läbiränded kevadeti ja sügiseti.

AVAMEREMAA on meie väravaks maailma. Selle maaviiendiku kaudu saabuvad Eestisse ja lahkuvad Eestist enamik külastajaid. Kolmandik Eesti elanikkonnast elab siin. Tuhande aasta vältel on AVAMEREMAA suurim linn, Eesti pealinn Tallinn olnud mitmete Euroopa rahvaste ida-suunalise kaubanduse üheks sõlmpunktiks. Sidemetest Atlandi-äärsete muistsete kelti rahvastega kõnelevad paekivist rõngasristid AVAMEREMAA kihelkondade kalmistutel. Muistse viikingiaja järelkajaks on rannarootslaste kaheksa sajandit kestnud asustus AVAMEREMAA randadel ja saartel. Kogu Eesti valitsemine, suunamine, juhtimine on praegu ehk ülemääraseltki palju koondunud sellesse maaviiendikku.

SISEMEREMAA köidab rändajaid soojade ja tuulevaiksete randadega, Kaali muistse meteoriidilennu salapära ja müstikaga ning juba Kalevipoja ja Kalevala eepostes kirjeldatud nõidusliku saarerahva ja -piigadega. Kümned ja sajad tuhanded rändlinnud puhkavad jõu kosutamiseks kevad- ja sügisrändudel mõned nädalad SISEMEREMAAL, meelehärmi tuues põllumeestele, kelle oraseväljad sageli lindude söömalauaks saavad. SISEMEREMAA vanades kirikutes ja rahvariidemustrites on mälestusi keskaja salajasest märgikultuurist, mille peegeldusi võib leida mujaltki Eestist. SISEMEREMAA inimeste hea sõnaseadmis- ja lauluoskus on andnud Eestile mitmeid kirjanikke, luuletajaid ja keelemehi. Tuhandeaastane võimuvõitlus Euroopa vägevatega on jätnud maha muistsed linnusepaigad Kuressaares, Muhus, Lihulas, Soontaganal ja mujalgi.

MANNERMAA tunnusteks on külmem, teravam ja kuivem ilmastik, künklikum maastik, mitmete Euraasia taiga- ja stepialade taime- ning loomaliikide läänepoolseim esinemine, sidemed ida- põhja- ja lõunapoolsemate rahvaste ja kultuuridega.

METSAMAA on energiarikkaim osa Eestist. Juba vanasõna ütleb, et mets on vaese mehe kasukas. METSAMAA viiendikus lisandub sellele põlevkivi, sadade miljonite aastate eest troopilise mere setetesse laagerdunud päikesevägi. Elektriks põletatuna jagub seda nii Eesti kui naaberriikidegi tarbeks. METSAMAA südaosa metsad Järva ja Viru poole kihelkondades on ammu põldudeks põletatud, äärealadele on põlised metsa- ja rabamaastikud siiski alles jäänud. Metsamaa põllukssaamise pingeid on kirjasõnasse valanud kirjanik A.H.Tammsaare. METSAMAA viiendikus on kõige enam muukeelseid uusasukaid, nende sidumine Eestiga ja tülide lepitamine oli ja on selle maaviiendiku saatus aastasadadeks.

Suur-Emajõgi JÕEMAAL voolas muiste idast läände läbi Eesti, viies suure Peipsi järve vett Pärnu lahte. Maatõus on veevoolu Võrtsjärve kohal läände ja itta kaheks jaganud. Voolusängi langus on ometigi nii väike, et suurvee aegu on kogu JÕEMAA luhad ja sood vee all. Parimaks liikumisvahendiks on siis haabjad või kanuud. Veel mõnikümmend aastat tagasi ehitati jõeäärsete majade näopool vaatama jõele, see oli peamiseks liiklussooneks. JÕEMAAL on Eesti suurimad soode ja sisevete kaitsealad. JÕEMAAL on ka juba neljandat sajandit tegutsev Tartu Ülikool, maailmas ainulaadne ühemiljonilise rahva emakeelne kõrgkool. Voolavus, koostöö, vahendamine on JÕEMAA võtmesõnadeks.

MÄEMAA on Eesti kõrgeim ja talviti lumerikkaim maa. Siia tullakse suusatama, nii oma lõbuks kui teistega võistlema. Suviti kutsub MÄEMAA oma kaunite vaadete, liigendatud maastike ja omapärase põliskultuuri ja -keelega, mis erineb märgatavalt kõigist teistest viiendikest. Sakala ürgsed kirjad Paistu ja Karksi rahvariiete puusapõlledel, Ugandi sõjakad regiviisid Otepääl ja Karulas, Võru Instituudi omakultuuri taaselustamine ja Setomaa lõbus loovus koos leelotaja kevadhüüdega munadepühal: "Tule, sõsar, sa mäe pääle, keera, sõsar, sa kingu pääle, Jumal siia on mäe loonud, Jeesus kingu on kirjutanud!" kutsuvad rändajaid osa saama selle maaviiendiku loova ja ideerikka rahva muinasvarast ja tänapäevast.

Avameremaa

värviks on meresinine. Eesti ainus meremuuseum asub avameremaa suurimas linnas Tallinnas, sadamale lähima linnavärava suurtükitornis, mida kutsutakse «Paksuks Margaretaks.» Meremuuseumi allveearheoloogid otsivad merepõhjast jätku maa peal lõputa jäänud lugudele.

Rävala reisipiirkonna

kolm kihelkonnapaari ja arvatavat muinaskihelkonda on Rebala, Vaskjala ja Võhmataguse. Rävala reisipiirkond on ilmselt kõige reisijaterohkem kogu Eestis olnud juba ligi tuhatkond aastat. Selle põhjuseks on eelkõige Tallinna soodne sadamakoht kunagise Härjapea jõe suudmes. Kiirevooluline jõgi tõi kõrgel paekaldal paiknevast Ülemiste järvest puhta joogivee otse randa Samas lähedal oli ligipääsmatu linnusekoht, praegune Toompea.

Kaup, mille järele ennevanasti Rävalasse tuldi, oli lisaks ida poolt toodud karusnahkadele ka maarahva ainulaadne toode - rehetaredes suitsuga järelküpsetatud teravili, mis tänu suitsu konserveerivale toimele säilis riknemata ja idanemisvõimelisena aastaid. Taolist vilja vajasid sõjapidajad, kuid ka talupojad, kui seemnevili sõdade või ikalduse kätte oli jäänud. Põliseks viljakasvatuspiirkonnaks oli Tallinnas ida poole jääv Rebala küla ümbrus, mis andis nime Rebala muinaskihelkonnale. Kogu rannaäärse muinasmaakonna nimi. Rävala on seostatav Rebala nimega. Rebala muinaskihelkonnast on tekkinud Jõelähtme/Kuusalu kirikukihelkondade paar.

Rävala nimi oli sakslastele nii oluline, et nad Tallinna linna omas keeles Revaliks nimetasid. Meie jaoks on linna nimeks olnud Tallinn, mis tuleneb arvatavasti talvise kauplemishooajaga seonduvast talilinna nimest.

Talilinn ehk Tallinn paikneb Rävala reisipiirkonna järgmise, keskse Vaskjala muinaskihelkonna rannas.

Vaskjala muinaskihelkonna kirikukihelkondade paariks on Jüri ja Harju-Jaani kihelkonnad.

Jüri kihelkond on tihedalt asustatud olnud juba muinasajast peale, siit võib leida mitmete põlvkondade asustusjälgi. Jaani muinaskihelkonnapoolt nimetatakse Harju-Jaaniks, kuna peale aastat 1236, kui Rävala rannaäärne muinasmaakond liideti lõunapoolsema sisemaise Harjuga, jäi liitmaakonna nimeks Harju. Tänapäevaks on Rävala maakonnanimena ununud, omaaegset Rävalat kutsutakse Harjuks ja suuremat osa päris Harjust Raplamaaks.

Rävala reisipiirkonna kolmas, läänepoolseim muinaskihelkond on Võhmataguse. Suurimaks kirikukihelkonnaks Võhmataguses on Keila, mis on nime saanud samanimelise jõe järgi. Keila jõge pidi pääseb ülesvoolu sügavale sisemaale Harju kesksetesse kihelkondadesse - Hagerisse ja Juurusse. Enne merre suubumist langeb jõgi Keila-Joal paeastangust kuue meetri kõrguse joana alla. Keila linn ja seal paiknev maakonna ajaloomuuseum on heaks lähtekohaks reisidel kogu Rävala reisipiirkonna läänepoolde.

Võhmataguse muistseks keskuseks on kaksteist sajandit tagasi Padise külasse rajatud linnamägi Pakri (praeguse Paldiski) lahe kaldal. Võhmataguse ja Padise on läbi aegade olnud omamoodi Tallinna eesväravaks. Soodus Laoküla sadamakoht oli oluliste muinasaegsete kaubateede lähtekohaks. Juba 1196 oli Odwardus Lodhe Taani kuninga Knud IV vasallina saanud lääniks maid piki muistset kaubateed Padisest alates läbi Harju, Järva ja Virumaa. XIV sajandi algul üritasid sama suguvõsa esindajad rajada Pakri lahe kaldale Lodenrodhe sadamalinna. Vabakaubandusõigus Lüübekiga oli tulevasel linnal juba käes. Paraku lõppes areng Liivi Ordu rünnakuga Jüriöö sündmuste aegu. Pakri lahe rootsikeelne nimi on Rågervik - rukkilaht, Pakri saared on rootsi keeles «Rukkisaared.» Arvata võib, et rukkikaubandus eriti Rootsiga on siin kunagi õige elav olnud. Padise külasse 1305. aastal asutatud tsistertslaste klooster tõi esimest korda ajalookirjadesse meie põhjanaabri Soome pealinna Helsingi nime. Rootsi kuningas Magnus Eriksson andis 1351 Padise munkadele, kelle hulgas tõenäoliselt oli ka eestlasi, laialdased õigused Soome lõunaranniku kihelkondades, muu hulgas ka kalastamisõiguse Helsingå jõel, mille kallastele kasvas hiljem Helsingi linn. Kuningas Magnuse toel kujunes rannarootslaste asustus Eesti loode- ja põhjarannal.

1715 jätkas Peeter I rootslaste poolt varem alustatud Rogerwik'i merekindluse ehitamist, mille nimeks sai Paldiski (Baltijskij Port). Nõukogude okupatsiooni aastail oli Paldiskis aatomiallveelaevade sõjaline õppekeskus. Tänapäeval on taas alanud kaubareisid Paldiski ja Rootsi vahel. Ehk kujuneb kunagisest kavandatud Loodelinnast järgmisel aastatuhandel Tallinna täiendav ja toetav sadamalinn Rävala reisipiirkonnas?

Harju poole reisipiirkond

hõlmab muistse Harju maakonna kihelkondade paare Koset ja Juurut, Hagerit ja Nissit ning Raplat. Kose keskaegseks nimeks oli Keskil, mis võis tähendada Keskküla. Koselt on leitud Eesti suurim peidetud mündiaare XII sajandist, mis osutab tolleaegsetele otsesidemetele Inglismaaga.

Kosel Ravila mõisas elas L.A. Mellin, 1798-1810 trükitud Liivimaa atlase koostaja.

Juuru ja Kose kihelkondade külad panid möödunud sajandi keskel oma õiguste eest välja astudes Mahtra sõjas aluse mõisatest eraldi vallavalitsuste tekkele 1866. aastal. Võiks öelda, et Juurus tehti juurat - vallakirjutaja Hans Tertsiuse seaduselugemine viis lõpuks 1866. aastal kauaoodatud maaomavalitsuste tekke ja üha laieneva talude päriseksostmiseni, mis valmistas ette iseseisva Eesti tagasitulekut maailma poliitikasse. Mahtra külas taastatud Haridusselts viib reisijaid retkedele tutvuma põliste talude ja ümbruskonna loodusega.

Juuru kihelkonnas on ka Kuimetsa karstikoopad, kuhu XII sajandi algul sakslaste eest varjuti.

Juuru kihelkonna lõunaosas, Harju ja Järva reisipiirkondade piiril on põline piiriküla Vahastu, kus on oma kirik, kalmistu ja linnamägi. Vahastu Külaarenguselts koos küla ettevõtjatega võtab vastu ja juhib reisijaid põlisel kaubateel üle piiri Järva poolele.

Harju poole põhjaosas, Hageri/Nissi kihelkonnapaaris tasub reisida majesteetlikule Varbola linnusele. Jaanilinnaks kutsutud linnust pole eales alistatud. Suure, kahehektarise õuepindalaga ja seda piirava 580 meetri pikkuse ja 2 meetri paksuse paekivist valliga linnus oli vahepeatuseks ja ilmselt ka vahelaoks Võhmataguse keskusesse Padisele viival muistsel kaubateel. Teine Hageri kihelkonna suurem linnus paikneb kihelkonna südames Keila jõe käärus Lohul.

Harju poole Rapla kihelkonnas märgib muistse, Padiselt alanud kaubatee jätkumist Keava linnus, mida on ajalookirjades mainitud juba enne Tallinna linna. Keava ja kaubatee järgmise, Vahastu linnuse vahele jääb Loode-Eesti kõrgeim tipp - Paluküla Hiiemägi. Siit avaneb avar vaade Eestit poolitavale metsade ja rabade vööle. Samas saab talviti suusatada ja suviti käia imetlemas ürgseid rabasaari, liikudes jalgsi, rattaga või ratsa muistsete kaubavooride jälgi pidi.

Rapla kihelkonnas Raikküla lähedale Paka mäele koguneti muiste mitmest maakonnast kokku pidama kärajatel nõu maa ja rahva tuleviku üle. Raikküla kärajaid võib pidada kihelkondade ja maakondade kokkusaamise ning -leppimise kohaks, nüüdse Riigikogu muistseks eelkäijaks. Harju poole reisipiirkonna kihelkonnad on turvaliselt soode ja rabade keskel, samas mitmete teede ristumiskohal ja piisavalt lähedal avamerele pidamaks kiirelt aru kogu maad puudutavates küsimustes.

Krusenstern oli kirdeväila avastajaks.

Lääne poole reisipiirkond

oma kolme muinaskihelkonnaga ulatub Märjamaalt Hiiumaani. Harju poole kihelkondadest vahetult läände jääv Kullamaa/Märjamaa muinaskihelkonnast tekkinud kihelkonnapaari algseks nimeks arvatakse olnud Läänemaa.

Kullamaa kauni nimega kihelkonnas võib imetleda Koluvere piiskopilossi ja Kullamaa kalmistut, kus leidub eestikeelse kirjaga paekivist rõngasriste XVII sajandist. Kullamaa kunagiseks isandaks oli juba Rävala reisipiirkonna Võhmataguse rannast Padiselt tuntud Lodhe ehk Loode suguvõsa. Mõnda aega on Kullamaa olnud piiskopi residentsina kogu Saare-Lääne piiskopkonda juhtivaks keskuseks. Kullamaal on koostatud seni teadaolevalt vanim eesti keele pikem üleskirjutus - 1522 aastal koostatud vakuseraamatu lisas on eestikeelsed Meie Isa ja Ole tervitatud, Maarja palved koos Usutunnistusega.

Märjamaa alevik jääb otse Tallinn-Pärnu maantee äärde. Vaatamist väärib keskaegne kindluskirik alevi südames. Õhukesel paepealsel mullal loomännikud Märjamaa-Rapla piirimail on looduskaitse all ainulaadse taimekooslusena. Märjamaa külje all Orgital kaevandatav dolomiit on hõlpsalt voolitav. Paljud Tallinna paekiviehitiste kaunistused on välja raiutud siinsest kivist. Gildemanni väikeettevõte Riidaku külas, otse kihelkonna piiril jätkab keskaegsete kivikunstnike tööd.

Veel lääne poole, mererannale jääb Haapsalu lahe kummalegi kaldale Ridala muinaskihelkond. Ridala kaheks osapooleks on Haapsalu lahe kaks kallast - põhja pool Lääne-Nigula kirikukihelkond ning selle põhjaosas eraldunud, kunagi põhiliselt rannarootslastega asustatud Noarootsi kirikukihelkond. Haapsalu lahe lõunakaldale jääb muinaskihelkonnale nime andnud Ridala, mille idaosast on eraldunud Martna kirikukihelkond.

Lahekurgus paiknevast Haapsalu linnast on 1351. aastal Rootsi kuningas Magnus Eriksson ligi pool aastat valitsenud kogu Skandinaaviat Taani väinadest Jäämereni ja Atlandi ookeanist Laadogani. Võimalik, et just siin kirjutati esimest korda lepingusse meie põhjanaabrite praeguse pealinna Helsingi nimi eelpoolnimetatud jõenime Helsingå kujul. Haapsalu oli lemmiksuvituspaigaks ka Venemaa keisrikojale. Praegu eravalduses olev Tallinn-Haapsalu raudteeühendus rajati kunagi keisrikoja suvitussõitudeks. Haapsalu on hinnatud suvitus- ja kuurortlinn tänapäevani. Eriti väärtuslikuks teeb Haapsalus puhkamise võimalus parandada tervist kohaliku ravimudaga.

Haapsalust on pärit ka kogu maailmas tuntud ja armastatud Rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni teoste illustreerija Ilon Wikland, kelle algatusel avatakse linnas lastele muinasjutupark.

Avameremaa Lääne poole viimased kihelkonnad on Hiiu saarel. Pühalepa ja Käina kihelkondade paar on arvatava muinaskihelkonna poolteks, mis on saare jaganud põhja- ja lõunaosaks. Kummalgi kihelkonnal on veel teinegi paariline: saare loodeosas Reigi ja edelaosas Emmaste. Hiiu saare muinaskihelkond on Avameremaa üks põnevamaid reisipaiku. Juba saare nimi seondub pühadusega: hiiesalud on olnud lahkunute matmispaigaks ja kohtumiskohaks teispoolsusega. Avamerele avatud saarerahvas on olnud tunnistajaks läbi aegade paljudele mereõnnetustele. Ehk on igavikuga silmitsi elamine andnud värvi ka omapärasele hiiu huumorile - mujalt tulnu võib hõlpsalt selle keerdudesse takerduda. Oma südames on hiidlased avatud ja abivalmis, nii nagu Avameremaa kõige avatumas paigas kohane.

Avatuses loomeväe värvikad esindajad on Hiiumaalt pärit luuletaja Marie Under, kogu Venemaa avangardkunsti 1960ndail kujundanud maalikunstnik Ülo Sooster, helilooja Rudolf Tobias ja paljud teised. Hiiumaa oli ja on paljude loomeinimeste suvekoduks. Kirjanik Aino Kallase suvesid meenutab Kassari muuseum, kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo veedab oma suved jätkuvalt Hiiu saarel.

Hiiu saare teeb eriliseks ka miljonite aastate vanune hiiglaslik Kärdla meteoriidikraater. Kunagise kraatri põhjast ja nõlvadelt võib leida kivistisi nelisada miljonit aastat tagasi kogu Põhja-Eestis laiunud troopilise mere elanikest.

Sisemeremaa

on sügavkollane. Sisemeremaa rahvas on viljakas, püsikindel ja visa, järeleandmatu ja töökas. Sisemeremaa võrdpildiks on veelinnud. Sisemeremaa on Euroopa suurimaid rändlindude turva- ja puhkepaiku.

Väina poole reisipiirkond

Sisemeremaal on mere ääres kaks reisipiirkonda: Väina pool ja Saare pool. Saarde püüeldes tuisatakse tihti Väina poole kihelkondadest läbi neid õieti märkamata. Ometigi on just siin, Suure ja Väikese Väina rannakihelkondadest ja Muhu saarelt üles kirjutatud mitmeid värvikaid ja ürgseid viljakusega seotud tavasid ja kombeid.

Sisemeremaa Väina kihelkonnad pärjavad Väikese ja Suure Väina kaldaid. Pöide ja Jaani kihelkonnad jäävad Saaremaa poole Väikest Väina. Erinevalt muust Saaremaast oskab Väina reisipiirkonna kihelkondade rahvas ka õ-häälikut hääldada.

Väina poole ja kogu Sisemeremaa südames asetsev Muhu saar on reisipiirkonna kõige tihedamini asustatud ala, kus on elanikke enam kui 10 inimest ruutkilomeetril. Rahvatantsurühmad kogu Eestis tantsivad Targa rehealuse nimelist tantsu, mis on alguse saanud Väinamaa vanast viljakuse rituaaltantsust. Tantsu kirjeldusi leidub nii Muhust kui mandri pool Suurt Väina, Hanila muinaskihelkonnast.Väinamaa, eriti Muhu kihelkonna rahvariided on jätkuvalt meelisriieteks rahvatantsurühmadel ja rahvamuusikutel kogu Eestis. Ühe põlvkonna jooksul kasutusele tulnud oranžist erekollaseni ulatuv seelikute-kampsunite värvivalik annab märku muhulaste alalhoidlikkust tasakaalustavast loovusest ja muutumisvõimest.

Muhu saare põhja- ja lõunaosa on üsnagi erinevad, nagu muinaskihelkonna kaks poolt. Koguva küla nimi saare põhjaosas viitab kunagisele keskusele, kuhu koguneti aru pidama ja otsustama. Samas külas on kirjanik Juhan Smuuli sünnikoha muuseum.

Väinade veed eraldavad suvel ja ühendavad talvel maismaad. Kalevala nõid-laulik Väinämöinen oli erinevate ilmade ühtelauljaks. Ehk on väinade põlisvägi aidanud kujundada ka Väinamaa Saaremaa kaldalt Pöide kihelkonnast pärit kirjaniku ja keelemehe Juhan Peegli, Muhust pärit luuletaja ja kirjaniku Juhan Smuuli ja Varblast pärit luuletaja ja romaanikirjaniku Karl Ristikivi sõnaseadmisi?

Saare poole reisipiirkond

Saare reisipiirkonnas on üheksa kihelkonda, mille eelkäijateks on kolm kihelkondade paari ehk kolm muinaskihelkonda. Lääneranda palistavad Kihelkonna muinaskihelkonna neli kirikukihelkonda - Anseküla, Jämaja, Kihelkonna ja Mustjala. Mustjalast ida pool on Valjala ehk Valgejala muinaskihelkonnast Karja kirikukihelkond . Musta ja Valge jala vahele jääb Kaarma muinaskihelkond, mille teiseks, läänepoolseks osapooleks on Kärla kirikukihelkond.

Mustjala kihelkonna vaatamisväärsuseks on kahtlemata 21,3 meetri kõrgune pankrannik, Panga küla pank. Mustjalas on sündinud mahukaima eesti-inglise sõnaraamatu koostaja P. Saagpakk. Musta jala poole järgmise, Kihelkonna nimelises kihelkonnas on Vilsandi rahvuspark, Eesti esimene, 1910 Vaika tuletorni ülema .A. Toomi algatusel asutatud looduskaitseala. Rahvuspargis võib kohata kuni 250 erinevat linnuliiki, 112 neist on pesitsejad. Sügiseti rändab siit läbi üle kümne tuhande valgepõsk-lagle.

Lääneranna lõunapoolsed, Jämaja ja Anseküla kirikukihelkonnad Sõrve poolsaarel on taas üle Eesti rahvatantsijate seas tuntud oma rahvariietega. Vanaks ühiseks kihelkonnanimeks siin on Sõrve ja rahva nimeks sõrulased.

Saaremaa südames on Kaarma-Kärla kihelkonnapaar, siin on ka Saaremaa pealinn Kuressaare. Vaatamisväärsusteks on säilinud keskaegsed ehitised, eriti Kuressaare piiskopilinnus. Kärla kihelkonna keskuseks oli Lihulinna maalinn kauni Karujärve lähedal..

Valjala muinaskihelkonna põhjapoolseks osaks oli Karja kihelkond. Karja kirik on kogu Põhja-Euroopa raidkunstirikkamaid keskaegseid gooti kirikuid, ehitatud XIII sajandi lõpul.

Valjala lääneosast on eraldunud Püha kirikukihelkond. Püha kihelkonna keskseks vaatamisväärsuseks on Kaali meteoriidikraater. Ligi kolme ja poole tuhande aasta eest taevast kukkunud tuhat tonni puhast meteoriitrauda oli järgmiste põlvede saarlastele oluliseks varanduseks. Meteoriidi lennu jälgi võib leida ka rahvaluulest.

Valjala maalinnas võtsid saarlased 1227 vastu ristiusu. Valjala kirik on Saaremaa vanim kirik. Kiriku omapärane esisein kaunistab ka Valjala valla vappi.

Sootaguse-Kõrve reisipiirkond

jääb reisijate tähelepanust tihti veelgi enam kõrvale kui Sisemeremaa Väina pool. Siitki sõidetakse kiirustades läbi - kas Saaremaale, Tallinnasse, Pärnusse või mujale, märkamata teele jäävaid põliseid ja põnevaid kihelkondade paare - Lihulat/Kirblat ja Mihklit, Audrut/Tõstamaad ja Pärnu-Jaagupit/Vigalat - muistset Kõrve kihelkonda.

Erandiks on linnuvaatlejad, kelle jaoks Lihula on koht, kust minnakse edasi Matsalu poole. Matsalu lahe looduskaitseala on Põhja-Euroopa suurim tundra-aladele lendavate rändlindude vahe-peatuspaiku. Siit läbi lendavaid linde on enam kui kolmandik miljonit.

Tänapäeval tundub ehk uskumatu, et Matsalu lahe lõunakaldal tukkuv väike Lihula asula on keskajal olnud Läänemere-äärsete rahvaste jaoks oluline keskus, kogu Eesti lääneranna üks suuremaid sadamaid. Mälestus sellest elab edasi rahvalauludes, kus Lihula linna võrreldakse päikesetõusuga. Lihula sadama tagamaal Mihkli kihelkonnas on soode keskel võimas Soontagana maalinn, mille järgi kogu reisipiirkond on nimetatud. Soontagana ehk tänapäeva keeles Sootaguse väärib kindlasti kohapeal käimist, linnusevallile ronimist ja üle soode vaatamist, et kogeda Sisemeremaa maismaa poole rahu ja väge.

Seda väge tunneb ka Tõstamaa /Audru regilauludest, kus laulik Liisu Orik kutsub üles laulma, kuniks eluhing on sees. Tõstamaalt viib lühim meretee edasi Kihnu saarele, kus regilaul ja rahvariided tänapäevani kasutusel on. Tõstamaa /Audru kirikukihelkondade paari eelseks muinaskihelkonnaks on pakutud kroonikates leiduvat Svorue-Cozzo nimekuju, mis eesti keeles võiks olla Sarve-Kodasemaa - Sarve küla leidub Tõstamaa rannas ja Kodasemaa küla kaugemal sisemaal.

Sootaguse reisipiirkonna kõige sisemaisem, muiste Kõrve nime kandnud kihelkonnapaar on Pärnu-Jaagupi/Vigala. Eelmise sajandi keskel on siinsetest Kuuda ja Jädivere õpetajate seminaridest tulnud külakooliõpetajaid paljudesse Põhja-Eesti koolidesse. Silmapaistvaimad Kõrvest pärit haritlased on ehk rahvaluulekoguja ja kirikuõpetaja Mathias Johann Eisen ja helilooja Veljo Tormis, kelle vanemad töötasid Vigala koguduses.

Metsamaa

värv on hõõguvpunane. Mets on meie suurim vägi. Mets andis pelgupaiga, kui muu ilma vägevad meie maale omavahelisi arveid klaarima tulid. Mets on nagu pereliige. Viimase sõja järel metsa peitunuid kutsuti koguni metsavendadeks.

Metsa on põletatud põldudeks. Metsamaa Järva ja Viru pool ongi enamalt jaolt põllumaaks põletatud. Kuid kui põllumaa piisavalt elatist ei anna, tuleb taas metsamüügiga raha teha.

Eesti ainus metsamuuseum asub Metsamaa südames, Lahemaa Rahvuspargis Sagadi mõisas.

Metsamaa on täis väge - metsaväge, põlluväge, maaväge. Lisaks veel põlevkivi- ja fosforiidiväge. Kõik need väed tahavad mõistlikku käsitlemist. Fosforiidivaru arutu käsitlemise kavatsus tõstis kogu me rahva okupatsioonivõimu vastu üles ja äratas iseseisvumisväe.

Järva poole reisipiirkond

hõlmab pea kogu praeguse Järva maakonna, jättes kõrvale vaid Türi kihelkonna. Järva kihelkonnad - Paide, Peetri ja Anna,

Muistsed metsad ja sood on alles Lõppekunna muinaskihelkonnast võrsunud Ambla/Järva-Madise kirikukihelkondade paari loodeosas, kus Tammsaare vabaõhumuuseum on jäädvustanud kirjaniku teostes lahtikirjutatud metsarahvast põllurahvaks saamise ja põllurahvast linnarahvaks saamise valu ning pinged.

Teiseks Järva poole reisipiirkonna muinaskihelkonnaks on Koeru. Kaaskihelkonnaks võiks arvata Järva-Jaani kirikukihelkonda Koerust põhjas. Koeru vaatamisväärsusteks Koeru kõrts, kirik, mõisakompleks. Väljaspool keskasulat on huvipakkuv Norra-Oostriku allikate kaitseala ning Norra mõisakompleks koos pargi ja allikatiikidega.Koeru ja Järva-Jaani on Metsamaa põlisemaid põldudeks põletatud alasid.

Kolmas Järva poole muinaskihelkond on kroonikates kirjas Ämbra nimega. Samanimelises külas on Peetri kirikukihelkonna keskus. Ämbra muinaskihelkond hõlmas peale Peetri kihelkonna veel Anna ja Paide kirikukihelkonnad. Nimetatud alad on olnud tihedalt asustatud edukaks põllumajanduspiirkonnaks juba üle tuhande aasta. Juba XIII sajandil nimetatakse jõuka Kareda küla rahvast.

Viru poole reisipiirkond

toob reisija kihelkondadesse, mille kaudu meie põhjanaabrid on kogu Eestit tundma õppinud. Viru maa ja Viru keel tähendavad soomlastele Eestimaad ja eesti keelt. Viru sepp on kummagi rahva lauludes imeväega nõid-sepp, kes laulude-loitsudega suudab maailma ja inimesi muuta. Lemmu muinaskihelkonda, Simuna/Väike-Maarja kihelkonnapaari jääb muistne Ebavere mägi, kust rahvapärimuste järgi jumal Taara-pitkne Saaremaale lendas.

Viru poole reisipiirkonna ranna-aladel, Viru-Rebala muinaskihelkonnast tekkinud Kadrina/Haljala kirikukihelkondades samuti Mahu muinaskihelkonnas Viru-Nigulas koos Viru-Jaagupiga oldi soome rannarahva ja saartega kõige tihedamas läbikäimises ja kaubasuhetes.

Alutaguse-Vaiga reisipiirkond

hõlmab kihelkondi Peipsi põhjaranna, Narva jõe ja mere vaheliselt alalt. See on kõige metsasem osa Metsamaast, samas põlevkivikaevandustega kaasa tulnud tööstuse tõttu ka kõige linnasem osa sellest reisipiirkonnast. Askälä nimelisest muinaskihelkonnast alguse saanud Lüganuse/Jõhvi kirikukihelkonnapaar mererannal on tänapäeval askeldusrikkaim ala kogu Alutagusest. Tööstuse areng koos kõige sellega kaasnevate hädade ja võimalustega on hoogsalt lisanud askeldusi Askela muinaskihelkonnast võrsunud kirikukihelkondade paari. Ettevõtjaid peibutab soodsa hinnaga tööjõud ja infrastruktuuri olemasolu, poliitikute mureks on tööpuudus, keskkonna- ja integratsiooniküsimused. Askela linnad Kiviõli, Kohtla-Järve ja Jõhvi oma probleemidega on omamoodi kestmajäämisprooviks kogu Eestile.

Linnadest väljaspool leidub hingematvalt kauneid ja kontrastiderikkaid paiku looduses - Saka-Ontika-Toila maastikukaitseala avara vaatega kõrgelt pankrannikult merele, kaunis park ja mererand Orul, Uljaste järv ja Kurtna järvestik. Loodetavasti saabub kord ka tagasi aeg, kus piirkonna kunagi lõherikastest jõgedest taas seda ürgset ja koduhoidlikku kala kohata võib.

Piki Narva jõge on asetunud Vaivara kirikukihelkond, mis koos Peipsi põhjaranna Iisaku kirikukihelkonnaga sobivad kogu reisipiirkonnale nime andnud Alutaguse muinaskihelkonnaks. Piirisild Eesti ja Venemaa vahel Narva linnas ähvardavate sajanditevanuste linnustega kummalgi pool jõge meenutavad tuhat aastat kestnud piiripinget, kuid ka nii Eesti- kui Venemaa respekti oma arhitektuurimälestiste vastu. Jõe suubumiskohal merre on kauni liivarannaga Narva-Jõesuu kuurortlinn taastamas oma sõjaeelset populaarsust, mil siin võis suvitamas kohata loomeinimesi, teadlasi ja ärimehi Eestist, Venest ja mujaltki.

Nii nagu Narva-Jõesuul tuleb taastada oma maine rahvusvahelise kuurortlinnana tuleb ka Narva linnal pingutada oma ajaloolise väärikuse taastamiseks äri- ja kultuurilinnana, mis enne hävitavat pommirünnakut 1944 märtsis oli Läänemere kauneima säilinud barokkarhitektuuriga linnaks..

Narva jõge pidi ülesvoolu minnes jäävad teele hiiglaslikud soojuselektrijaamad, mis toodavad energiat kogu Eestile ja naabermaadelegi. Elektrijaamade ja põlevkivikaevanduste taga algab Puhatu soostiku ja Boroni jõe laialehise ürgmetsaga tõeline Alutaguse, mis ulatub Peipsi põhjakalda männimetsaste liivarandadeni. Alutaguse juurde kuulub ka muistsele pühapaiga ja tervendava allika juurde Kuremäele möödunud sajandi lõpu venestamisajal rajatud Pühtitsa õigeusu nunnaklooster. Kloostri säilis ja arenes edasi Eesti Vabariigis samal ajal kui Nõukogude Venemaal enamik kloostreid suleti ja hävitati. Muistse püha paiga hingerahustav ja tervendav vägi on enam kui saja aasta mitme põlvkonna pühendumuse ja palvete toel hästi tajutav neile, kes kloostri oma reisisihiks valivad ja läbevad vähemalt pooleks päevaks peatuma jääda.

Kolmas reisipiirkonna muinaskihelkond Vaiga on olnud sedavõrd silmapaistev, et seda, nagu mitmeid Jõemaa reisipiirkonna muinaskihelkondigi, suisa omaette maakonnaks on peetud. Küllap on omaaegsete suurte kaubateede läheduses paiknenud kihelkonnad sedavõrd väge ja jõukust kogunud, et võõramaalastest kroonikakirjutajate meelest neid muinasmaakondadega võrdseks peeti.

Vaiga muinaskihelkonna kirikukihelkondadeks on Peipsi äärest sisemaa poole liikudes Torma, Laiuse ja Palamuse. Viimane neist on teadaolevalt vanim, juba XIII sajandil esmamainitud ajalooallikais. Muinaskihelkonna poolteks võikski arvata Palamuset koos Laiusega ja Tormat.

Vaiga muinaskihelkond pidi omal ajal olema sõjaliselt otsustava tähtsusega piirkonnaks. Linnamägesid leidub Vaigas koguni üheksa: Palamuse kihelkonnas Ehavere, Kassinurme ja Roela linnamäed, Laiuse kihelkonnas Kurista, Reastvere, Ripuka ja Vilina linnamäed ning Torma kihelkonnas Ummumägi ja Torma Linnutajamägi. Liivi Ordu poolt Laiusele rajatud kivilinnuses talvitas aastatel 1700-1701 Rootsi kuningas Karl XII, võttes vastu külalisi Tartust ja Narvast ning käies vastukülaskäikudel.

Oma inimeseks Vene keisrikojas sai poolteist sajandit hiljem Torma köstri Adam Jakobsoni poeg Carl Robert. Küllap aitasid Peterburis tekkinud kontaktid ka hiljem Carl Robert Jakobsonil Jõemaa reisipiirkonnast Kurgja näidistalust kogu Eesti põllumajandustootmist otsustavalt ümber suunata piimakarjandusele, mis võimaldas ära kasutada Inglismaal tekkinud turuniši eelkõige võimüügiks ning aitas ette valmistada maarahva majanduslikku sõltumatust.

Vaigas reisimise pidepunktideks on praegune maakonnakeskus Jõgeva ja Mustvee väikelinn Peipsi kaldal.

Alutaguse-Vaigale iseloomuliku loodusega hea läbisaamise märgiks on Torma kihelkonnast 1920. aastal eraldunud Avinurme kirikukihelkonna rahva laialdane tuntus puunõude oskusliku valmistajana.

Veel on Peipsi lähedaste kihelkondade rahvas kuulus ladusa jutustamisoskusega. Kõigi eestlaste lemmikuks on tõusnud Palamuselt pärit mõnusa sõnaseadmisega jutuvestja kirjanik Oskar Luts. Palamusel saab külastada temanimelist muuseumi ja vaadata üle «Kevade» lugemisest meeldejäänud paigad. Oskar Luts on oma teostes korduvalt sõnastanud eestlastele iseloomuliku lembuse määramatuse vastu - jutustuse kangelane seisatub äkki ja jääb mõlgutama millegi üle umbes nõnda: «Oleks nagu, kuid ei ole ka, ei ole, kuid on siiski!» Küllap igaüks meist võib end vahel tabada samal kombel mõtisklemas. Võiksime seda nimetada Oskar Lutsu sõnastatud määramatuse printsiibiks, mis on omamoodi iseloomulik kogu Vaigale. Oskar Lutsust vähem tuntud on tema vend Theodor Luts, keda võiib pidada eesti filmikunsti rajajaks.

Jõemaa

on luharoheline.Jõemaa on igaveses voolamises, kandes inimesi, lugusid, teadmisi ja avastusi surmast sündi ja sünnist surma. Jõemaa teadlane K.E.Baer avastas, et elu algab munast. Struwe mõõtis kauguse lähima täheni, Öpik lähima galaktikani, Einasto avastas galaktikate kärgstruktuuri.

Pärnu poole reisipiirkond

Pärnu poolde jääb Jõemaast kolm muinaskihelkonda, millest nimepidi on kroonikate kaudu teada vaid üks, Alempoise ehk Alepõhise muinaskihelkond. Kirikukihelkondadeks Alepõhises on Türi ja Vändra. Ülejäänud kaheks muinaskihelkonnaks on Pärnu/Suure-Jaanit ja Viljandi/Saardet, esimene kunagise Suur-Emajõe Võrtsjärvest läände jääva poole merre suubumise alalt ja teine sellest lõuna pool, jõe Võrtsjärve poolselt lättealalt.

Pärnu-Lehola muinaskihelkonna Pärnu, Häädemeeste ja Tori kirikukihelkonnad koos Suure-Jaaniga on Jõemaa Pärnu poole esimeseks kihelkonnapaariks. Algseteks poolteks on olnud Suure-Jaani ja Pärnu/Tori, viimase mereranna aladel on eraldunud Häädemeeste kihelkond. Suure-Jaani vana nime võib tuletada Lembitu linnuse järgi Leholast või Lõhaverest. Sellest kihelkonnapaarist on tulnud silmapaistvaid juhte alates Lembitust kuni Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsini.

Saarde ja Viljandi-Kõpu kihelkonnapaar sidusid Jõemaad Liivi rahva aladega Põhja-Lätis. Paljud liivlased rändasid Saarde kaudu Eestisse sulasid eestlastesse. Kõpu-Viljandi kihlapoolest on pärit silmapaistev rahvaluuleuurija Oskar Loorits, kes on pühendanud palju tähelepanu ka Liivi rahva keele ja mälestuste jäädvustamisele ja uurimisele.Jõemaa Pärnu poole linnadel Pärnul ja Viljandil on oluline osa eestikeelse ajakirjanduse sünnis. Voldemar Jannseni asutatud Pärnu Postimeest loeti kogu Eestis. Jannseni oponendiks sai Viljandis Carl Robert Jakobsoni poolt asutatud Sakala leht.

Jakobsoni elukohaks lehetoimetamise ajal oli Pärnu jõepoole kolmas kihelkonnapaar Vändra/Türi, muistse nimega Alepõhise (Alempois). Lisaks Jakobsoni Kurgja näidistalule on nende kihelkondade rahvas silma paistnud vaimuärksuse ja loovusega

Tartu poole reisipiirkond

Jõemaa Tartu poole kihelkonnad algavad ida poolt Võrtsjärve Rannu-Puhja kihelkonnapaariga. Siit on pärit üks Eesti silmapaistvamaid luuletajaid Ernst Enno ja rahvamuusika uurija professor Herbert Tampere.

Nõo/Tartu-Maarja kihelkonna muistseks nimeks oli Tarbatu. Selle sõna tähenduseks on oletatud endaga ise toimetulevat, seda, kes ei tarvitse teiste abi. Keskaegne piiskopikirik muistsel linnamäel oli üks suurejoonelisemaid kogu Eestis. Tol ajal oli Tartul oluline koht kogu Euroopa poliitikas, kuna piiskopkond piirnes Venemaaga. Küllap oli piiri kindlustamine,kuid ka kohaliku rahva õpivalmidus põhjuseks kuueteistkümnendal sajandil katoliikliku õpetajate seminari asutamiseks poolakate poolt ja järgmisel sajandil luterliku Ülikooli asutamiseks Rootsi riigi poolt. 1920 tehti Tartus taas poliitikat, luues Tartu rahulepinguga alus Eesti sõltumatusele Venemaast.

Ka Kambja/Võnnu kihelkonnapaar on seotud vaimuhariduse ja loominguga. Kambjas 1684 Bengt Gottfried Forseliuse asutatud seminaris õppis nelja aasta jooksul 160 noormeest kooliõpetaja ametit. Võnnu kihelkonnast on pärit luuletaja ja kirjandusteadlane Gustav Suits.

Jõetaguse reisipiirkond

algab lääne poolt muiste Nurmekunna nime kandnud Pilistvere/Kolga-Jaani kihelkonnapaariga. Apostel Peetruse vennale Andreasele pühendatud kirik Pilistveres on üks Eesti maismaa-ala keskpunkte. Kaunilt kujundatud kiriku ja pastoraadi ümbrus väärib kohalesõitmise vaeva.

Jõetaguse südames on vanal ajal Mõhu nime saanud Põltsamaa/Kursi kihelkonnapaar. Põltsamaa on Jõemaa ja Jõetaguse põlisemaid keskusi, mille olulisus on mõnevõrra uue maakonnakeskuse Jõgeva varju jäänud.

Kolmandaks kihelkonnapaariks on kunagi Jõetaguse nime kandnud nelja kirikukihelkonna ühendus. Kumbki osapool on siin omakorda kaheks jaotunud, andes kokku nõnda neli kirikukihelkonda: Äksi-Palamuse ja Maarja-Magdaleena/Kodavere. Siit on pärit kõigile eestlastele tuntud kirjanikud Oskar Luts ja Juhan Liiv.

Mäemaa

on säravvalge. Valge niidiga tikiti valgele riidele pühamast pühamaid kirju, tõelist valgust tõelisest valgusest. Mäemaale jagub valgust enam kui muile maaviiendikele - mäenõlvadel lihtsalt püsib lumi kauem. Iga lumehelves on omanäoline, kandes meieni Looja sõnumit loovusest.

Mäemaa rahvas on lähedal Loojale ja aitab lähemale ka teisi. Kümnetes Eesti kirikutes kõlavad igal pühapäeval ja pühal viisid Looja kiituseks orelimeistrite vendade Kriisade meisterdatud orelitelt, kelle kodutalu on Mäemaa Võro-Seto kõrgeima tipu, Suure Munamäe lähedal.

Mäemaa Sakala poolelt pärit looja, kirjanik ja poliitik Hella Murrik-Vuolijoe looming on Mäemaa loomevalguse teinud südamelähedaseks meie põhjanaabritele soomlastele.

Mäemaa südames, Ugandi poole muistses kihelkonnakeskuses Otepää kirikus pühitseti möödunud sajandi lõpul esimest korda meie riigi sini-must-valge lipp, mis tõstetakse kõrgele Toompea Pika Hermanni torni iga päeva koidikul valguse tulekut tervitama.

Sakala poole reisipiirkond

haarab viit mulgikeelset ja -kultuurset kihelkonda: Halliste/Karksi, Paistu ja Tarvastu/Helme. Halliste/Karksi rahvariided on väga vanad ja traditsioonilised. Nende suurejoonelisus haakub Viljandist Karksi poole reisijale avaneva uhke vaatega üle ürgoru vahetult enne Karksisse jõudmist Mäemaa Sakala reisipiirkonna mäed ja orud ongi Ugandi poole või Võrumaa mägedega võrreldes kuidagi rahulikumad ja suurejoonelisemad.

Sakala rahvalaulikud Kadri Kukk ja Mari Sarv on meieni toonud helisalvestustena igipõlised eepilised laulud, millede juured ja paralleelid ulatuvad Indiani välja.

Karksis on kirjanik August Kitzbergi maja-muuseum. Kitzbergi kirjutatud hoogsad komöödiad nagu «Kosjasõit» või ka tõsimeelsed ja valulised draamad nagu «Libahunt» tulevad tagasi Eesti lavalaudadele pea iga kümne aasta järel.

Paistus mäletati veel meie sajandi algul ürgset leppesõlmimist teispoolsusega pühapaikades.

Muistse Paistekunna muinaskihelkonna nimi viitab sellele, et Paistu paikneb Sakala kõrgustiku tipul. Paistu paistab kaugele, samuti näeb Paistust kaugele.

Tarvastu/Helme on tänapäeva eestlaste teadvusse jõudmas eesti torupillitraditsiooni taastamisega muusikaõpetaja Johannes Tauli ja tema poja Ants Tauli poolt. Tõrva väikelinn Helme kihelkonna keskuses on edukalt kutsunud rahvast kogu Eestist suvistele suurkontsertidele.

Ugandi poole reisipiirkond

koondub ümber Otepää ja Pühajärve. Otepää/Kanepi kihelkonnapaar, eriti selle esimene pool on tuntuks saanud võitlus- ja võistlusvaimu poolest. Muistsest vabadusvõitlusest tänapäeva spordivõistlusteni on siitkandi hoogne ja vaheldusrikas maastik rahvale kaasa andnud visadust ja vastupanuvõimet.

Pühajärve sõda ja sõjatamm

Urvaste/Karula kihelkonnapaaris on tänapäevani säilinud Lõuna-Eesti ulatulikem metsa-ala, Karula Rahvuspark.

Võhandu Püha jõe lugu - Vooda, Pikken....

Ähijärv ja Aheru järv

Rõngu/Sangaste kihelkondade tuntus seondub aianduse ja põllumajandusega. Rõngu on koht, kust võib leida viljapuuaeda uusi istikuid. Sangaste on üle Eesti tuntud krahv Bergi aretatud Sangaste rukkisordiga.

Võro-Seto reisipiirkond

algab Koiva jõelt Hargla/Rõuge kihelkonnapaariga ja ulatub Peipsini Põlva/Räpina kihelkonnapaari kaudu. Vastseliina on viimane Võro kihelkond vastu Setomaad, siit ida pool kihelkonna nime enam ei kasutata. Küll on Setomaal kasutusel erinevate piirkondade nimetamiseks mõiste 'nulk', mille vasteks eesti keeles on nurk.

Hargla/Rõuge kihelkonnapaari tuntuim ja silmapaistvaim vaatamisväärsus on kahtlemata Balti maade kõrgeim mäetipp Suur Munamägi Haanjas. Munamäelt allatulnuna tasub käia looklevaid teid pidi Rõuge Ööbikuorgu, supelda Eesti sügavaimas järves, käia Läti piiri ääres Paganamaal ja Mõniste talurahvamuuseumis.

Põlva/Räpina kihelkonnapaarist on pärit eesti rahvaluule suurkogumise algataja õpetaja Jakob Hurt. Omal ajal maailma suurima rahvaluulekogu põhjal tehtud uurimused aitavad mõista inimese ja maailma vahelise läbikäimise eripära meie ja teiste maailma põlisrahvaste juures.

Vastseliina kihelkonna lääneserval on Peeter Lauritsa asutatud Kütioru Avatud Kunsti Ateljee. Kunstnikud eri maadest tulevad siia, et luua maakunsti teoseid. Need jäävad ilmestama kohalikku maastikku, neid ei ole võimalik võtta kaasa või üles panna näitusesaalidesse.

Vastseliina kihelkonna idapiiriks on kaunis Piusa jõgi. Liivakivikoopad jõekaldal kutsuvad paljusid reisijaid. Jõe teisel kaldal algab Setomaa.

Setomaa rahvas, setod, on suutnud alal hoida kunagi kogu Eestis enesestmõistetava isikliku loovuse. See võib väljenduda improviseeritud rahvalaulus leelopäeval, savi voolimises Meremäe savipäevadel maikuus või aastas üheks päevaks elluärkavas Setomaa Kuningriigis augustikuu esimesel nädalavahetusel.