III: Inimkäitumise ruumilise organisatsiooni uurimine

     Vaatleme siinkohal, kuidas inimene kasutab ruumi oma elutegevuses, kuidas ruumiliselt erinevat laadi organiseeritud keskkond avaldab mõju inimese käitumisele, inimeste suhtlemisele.
     Nagu nägime, allub loomade ruumiline käitumine kindlatele seaduspärasustele ning on kirjeldatav kindlate mõistete (distants, territoorium) abil. On selge, et loomadega võrreldes on inimese käitumisel hulk kvalitatiivselt erinevaid, eelkõige teadvuse arenguga seotud jooni. Sageli aga jäävad ( kuigi muundunud kujul) alles põhilised, fülogeneetiliselt vanemad tunnused ning käitumisviisid. Tihti klassifitseeritakse selliseid säilinud käitumisviise "alateadlike" käitumisaktide hulka. Võib väita, et mitmeid just ruumikäitumise seaduspärasusi inimene ei teadvusta. Inimene ei kontrolli teadlikult näiteks seda, kui lähedale ta oma suhtlemispartnerile läheb ( millise "distantsi" valib), kuidas valib istekoha (läheduse ja asetuse järgi) erineva iseloomuga jutuajamiste tarvis jne. Kuigi siin, nagu edaspidisest selgub, valitsevad küllaltki kindlad seaduspärasused. Inimese ruumikäitumise seaduspärasustest põhjalikuma ülevaate saamiseks vaatleme lühidalt inimkäitumise ruumilise organisatsiooni uurimise (prokseemika) tekkelugu.
     Prokseemika aluseks on kolme eri teadusharu andmed. Ta toetub eelkõige kultuurantropoloogia andmetele. E.T Halli uurimiseesmärgisk oli andmete kogumine erinevate kultuuride sisemise organisatsiooni kohta. Ta pani tähele huvitavaid seiku inimeste käitumises, kui oli tegu eri kultuuridest pärit suhtluspartneritega. Üheks selliseks näiteks oli suhtlemiseks sobiva vahemaa laius erienavatel rahvastel. Lõunamaalastel oli see väiksem, põhjapoolsete (euroopa) kultuuri esindajatel aga suurem.
     Kultuuridevahelislt ruumikäsitluse võrdluselt läks Hall edasi kultuurisisesele uurimisele.Siin oli talle suureks abiks keeleteadlase M.Joosi (1962) töö, milles võrreldakse verbaalse väljenduse erinevaid stiile. M.Joos leidis, et väljendusstiile saab eristada põhiparameetri lähedane-kauge alusel: osa stiile on intiimsemad, lähedased, teised "kaugemad", vähemintiimsemad. See innustas Halli analüüsima inglise keele sõnu nende tähendustes välenduvate ruumiliste seoste seisukohalt. Selgus, et ligi 20 % ingliskeelsete sõnade tähenduses esineb seos ruumi ja selle organisatsiooniga ( näiteks sõnad peal, all, eemal, koos, kõrval, tase jt.).
     Kolmandaks said uue teadusharu aluseks meile juba tuttavad uurimised loomade ruumikäitumise alalt, eriti H.P.Hedigeri tööd distantssidest loomade käitumises ning "kontaktsetest" (liigikaaslaste lähedust taluvatest) ning "mittekontaktsetest" ( liigikaaslaste vahel alati distantsi säilitavatest) liikidest.
     Nimetatud kolme uurimissuuna alusel esitaski E.T.Hall prokseemika põhimõistete süsteemi ja uurimiseesmärgid. Üheks olulisemaks mõisteks, millega prokseemika opereerib on meile juba tuttav distantsi mõiste.

     E.T. Hall eristab inimsuhtlemises neli eri distantsi ( ehk lähedusastet partnerite vahel), millest igaühel on suhtlemispartnerite jaoks erinev tähendus.

1. Intiimne distants. Suhtlemispartnerid on teineteisele väga lähedal ( kuni otsese kehalise kontaktini). Suhtlemine toimub kõigi sensoorsete kanalite (puudutused, teineteise lõhna tundmine jne.) kaudu. Intiimsel distantsil suhtlevad tavaliselt vaid väga lähedased inimesed. Võõra inimese sisenemist "intiimsesse" sfääri tajutakse ebameeldivana.

2. Personaalne distants. Suheldes oma sõprade või kaaslastega hoiab iga inimene enda ja vestluspartneri vahel teatud vahemaad, nn. personaalset distantsi. eespool vaadeldud suhtlemisraskused põhja- ja lõunaameeriklaste vahel tulenesidki eelkõige personaalse distantsi erinevustest.

3. Sotsiaalset distantsi kasutatakse suhtlemisel võõraste inimestega. Sellisel distantsil on näiteks asetatud istmed kabinetis ( jutuajamiseks ametniku ja külastaja vahel).

4. Avalik distants ( näiteks suhtlemises esineja-auditoorium). Avalikku distantsi hoitakse tihti ka suhtlemisel eriti väljapaistavate isikutega ( riigijuhid jt.).