Asustustihedus ja ruumikäitumine
Jaan Valsiner ja Mati Heidmets

     Inimese elukeskkonnaga seotud probleemid on saanud üha erinevamate teadusharude huviobjektiks. Ühes või teises seoses tegelevad keskkonnaprobleemidega bioloogid, geograafid, majandusteadlased, juristid jt., viimasel ajal on neile lisandunud ka psühholoogid-sotsioloogid. Kuuekümnendate aastate lõppu peetakse keskkonnapsühholoogia tekkeajaks. See uus psühholoogiaharu uurib mitmesuguste keskkonnatingimuste (eriti tehiskeskkonna) mõju inimpsüühikale, inimeste käitumisele ja suhtlemisprotsessile ning ka seda, kuidas inimene oma elutegevuses kasutab ja muudab keskkonda, missugused keskkonnatingimused on inimtegevuse seisukohalt kõige vastuvõetavamad. Üheks keskkonnapsühholoogia ülesandeks on uurida aina suureneva asustustiheduse mõju inimpsüühikale ning sellega seotuna ka kogu inimkäitumise ruumilist organisatsiooni.
     Inimese ruumikäitumise probleemide, samuti asustustiheduse kasvu mõju käsitlemine psühholoogia seisukohalt on alles algstaadiumis. Nimetatud nähtuste (ruumikäitumine, asustustiheduse mõju) on aga juba aastakümneid uuritud loomadel. Etoloogide poolt selles valdkonnas saadud mitmed huvitavad tulemused on äratuntavalt mõjustanud analoogiliste probleemide käsitlust inimestel. Seega tekib siin küllaltki omapärane võimalus võrrelda väga lähedaste probleemide uurimist ( ja selle tulemusi) nii loomariigis kui inimestel, leida nii ühes kui teises toimuvate protsesside sarnaseid ja erinevaid jooni.
     Loomade asustustiheduse uurimine kui iseseisev suund etoloogias on teinud oma esimesed sammud. On saadud esimesed tulemused, püstitatud mitmeid hüpoteese, kerkinud uusi probleeme. Tekib paratamatult küsimus, kuivõrd on loomade uurimise tulemusi võimalik laiendada inimestele. Mõned teadlased teevad seda väga otseselt. Meie arvates aga pole otsene ülekandmine siiski põhjendatud. Õigem oleks asetada küsimus nii: mil määral on on vaadeldavad käitumisvormid evolutsiooni kestel muutunud, kas ja millisel kujul täheldatakse neid ka inimestel? Alles inimkäitumise enda üksikasjaliku uurimise tulemusena on midagi võimalik öelda vaadeldud käitumisvormide sarnasuse või erinevuse kohta inimestel ja loomadel.