ÄMBLIKKE MEIE ELAMUIS
III
Asta Vilbaste

Rasvämblik, kangurlased ja  majaämblik


     Päris tavalisteks elanikkudeks meie elamutes ja kõrvalhoonetes on kuni 7 millimeetri pikkune ümara tagakehaga rasvämblik [Steatoda bipunctata (L.)] (1) ja peaaegu niisama suured Teutana grossa (C.L.K.) ja T. castanea (Oliv.) keraämbliklaste (Theridiidae) sugukonnast.
    Nende püünisvõrke leiab aknaõnarustest, kitsastest pragudest ja teistest varjulistest kohtadest.
     Püünisena talitlevad vertikaalselt kulgevad niidid, mille alumised osad on tihedalt kaetud liimitilgakestega pinda mööda jooksvate putukate - mardikate ja sipelgate püüdmiseks.
    Neid ämblikuliike kohtab harva väljaspool inimelamuid.

amblik2.jpg (34808 bytes)
Rasvämblik

     Väiksematest võrgukudujatest tuleks nimetada kangurlaste ( Linyphiidae) sugukonda kuuluvaid liike nagu Leptyphantes leprosus ja L. nebulosus. Need 3-4 mm pikkused õrnad ämblikud eelistavad oma elupaigana varjulisi kõrvalruume: pesukööke, keldreid, pööninguid, kasvuhooneid, kus on küllaldane õhuniiskus. Nende püünisvõrk nagu teistegi kangurlaste oma koosneb tihedast rõhtsast vaibast, millelt kulgevad ülespoole püünisniidid. Ämblik ise jookseb vaiba alumisel küljel, kõht ülespoole. Kohastumisena niisugusele eluviisile on ka värvikirjas toimunud muutused - ämbliku kõhtmine pool on tume, selgmine heledakirjaline.

     Päris "koduloomaks", nagu ütleb nimigi, on majaämblik (Tegenaria domestica), kuni 10 mm pikkune pikkade karvaste jalgade ja kehaga loom lehtrikämbliklaste (Agelenidae) sugukonnast.
    Tema vaibakujulisi, lehtriga lõppevaid võrke kohtab kõige sagedamini toanurkades. Samasse võrku asetab ta ka oma munakookonid - valged lamedad täpid, mis sageli on kaetud võõrkehadega.




Ajakirjast "Eesti Loodus"  november, 1960

amblik3.jpg (14927 bytes)
Majaämblik