ÄMBLIKKE MEIE ELAMUIS
II
Asta Vilbaste

      Harilik ristiämblik

Enamik meie elamutest või kõrvalhoonetest leitud liikidest on juhuslikud "külalised", kes on sattunud põõsastelt või rohult elamute seintele või kõrvalhoonetesse. Niisuguseks mitte päris tüüpiliseks elamuloomaks tuleks pidada ka meie harilikku ristämblikku (Araneus diadematus Cl.), kes esineb nii looduslikes elupaikades (põõsastikes, metsaservadel, niitudel) kui ka elamutes ja kõrvalhoonetes.
     Oma suure rattakujulise püünisvõrgu valmistab ta öötundidel kraavide ja ojade vastaskaldail asuvate põõsaste ning puude vahele, kuid ka koridoride, kuuride ja rõdude nurkadesse.
     Püünisvõrgu valmistamisel laseb ristämblik võrgunäsadest lendu võrguniidi ja pikendab seda mööda vastasolevale esemele, kõvendades niiti nii kaua, kuni see on omandanud küllaldase tugevuse ja jämeduse. Esimene niit, nn. sild, jääb püsima pikaks ajaks, vahel isegi kogu "püügiperioodiks". Selle külge tehakse kogu keeruline ehitus - raamniidid, raadiused ning lõpuks liimitilgakestega varustatud spiraalniit, mille korrapärane asetus annabki kogu võrgule ratta kuju. Püügipiirkond niisuguses võrgus võib ulatuda suurematel isenditel kuni 30 sentimeetrini. Kleepaine tilgakesed kuivavad paari päeva jooksul. Selle ajaga on jõudnud ka tuul ja võrkulangenud saakloomad võrgu purustada ning ämblikul tuleb see uuendada.   

amblik1.jpg (46408 bytes)
Ristiämblik

     Peab ütlema, et võrgu asukoha valikul ilmneb ristämblikul suur paigatruudus. Kord valitud kohale ilmub ka korduva purustamise korral jällegi uus võrk ja ainult kinnituseseme eemaldamine sunnib ämblikku valima uut asukohta.
     Lagedal asuvas ehitatud võrgu kõrvale valmistab ta endale varjepaiga kokkukeeratud lehtede vahel, kust peab signaalniidi abil ühendust võrgus toimuvate sündmustega. Kui võrku on sattunud saak - tavaliselt mõni putukas - piisab ämblikul vaid esijalaga raadiuse puudutamisest, et kindlaks teha saagiasupaik. Kärmelt ruttab ta kohale, halvab hammustamise teel oma ohvri, mässib ta niidirägastikku ja kannab siis võrgu keskkohta tühjaksimemiseks.
     Eriti aplad on suured emaloomad. Emalooma pikkus ulatab 15 millimeetrini, isalooma pikkus ületab ainult harva 5 millimeetrit. See tohutu suuruse vahe saab sageli isaloomale saatuslikuks. Peale paaritumist surmab emalooma tihti isase ja imeb ta tühjaks. Teiseset küljest võimaldab isalooma kerge kehakaal kasutada lennuniiti emalooma leidmisel. Ta eraldab võrgunäsadest niidi, mille otsa jääb ka ise rippuma ja siirdub niimoodi õhu teel emalooma otsinguile.

Ajakirjast "Eesti Loodus"  november, 1960