Eleanor Farjeon

Mu lapsepõlvekodus oli tuba, mida me kutsusime väikeseks raamatutoaks. Tegelikult oleks võinud iga tuba selles majas niisugust nime kanda. Meie lastetoad ülakorrusel olid raamatuid täis. All oli mu isa kabinet neist tulvil. Nad ääristasid söögitoa seinu ja tulvasid sealt mu ema elutuppa ning üles magamistubadesse. Loomulikum oleks olnud elada ilma rõivasteta kui ilma raamatuteta. Niisama ebaloomulik kui ilma söömata oli olla ilma lugemata.

Maja kõikidest ruumidest oli just väike raamatutuba antud raamatute kätte, nagu mõni harimata aed on jäetud kõigi lillede ja umbrohuga enda hooleks. Siin ei olnud mingit süsteemi, valikut ega korda. Söögitoas, kabinetis ja lastetoas seisid ilusasti rivis valitud raamatud, väike raamatutuba andis aga ulualust eksinute ja hulkurite kirevale kambale, alumise korruse kordaseatud riiulitelt väljatõrjutuile, mu isa poolt väljamüükidelt ostetud raamatute ülejäägile. Palju rämpsu, aga rohkem veel aardeid. Läbisegi kaltsakad ja peenem rahvas ja aadlikud. Loterii, õnneõngitsemine lapse jaoks, kellel ei olnud iial keelatud kätte võtta ühtegi kaante vahele köidetud asja. Tolles tolmuses raamatutoas, mille aknaid ilmaski lahti ei tehtud, kus suvepäike heitis läbi aknaklaaside tuhmi valgusvoo täis kuldsete kübemete tantsu, lükati minu jaoks pärani võluaknad, kust ma nägin teisi maailmu ja teisi aegu kui need, milles ma elasin; maailm täis luulet ja proosat ja tõsielu ja väljamõeldisi. Seal oli vanu näitemänge, ajalookroonikaid ja rüütliromaane; ebausupärimusi, legende ning asju, mida nimetatakse kirjandusharuldusteks. Seal oli raamat pealkirjaga "Firenze ööd", mis mind paelus ,ja teine, "Hoffmanni lood", mis mind kohutas, ja veel üks, "Merevaigunõid", mille peategelane polnud hoopiski nende nõidade moodi, keda ma oma armastatud muinasjuttudest teadsin.

Poole seinani olid kitsad riiulid igasugust lugemismaterjali täis topitud, sealt edasi ulatusid korratud lademed peaaegu laeni. Raamatutoas tuli ronida üle raamatukuhjade põrandal, kahel pool akent kõrgusid raamatutest sambad, mis ähvardasid esimesel puudutusel uppi lennata. Sa sikutasid paljulubava köite kallal ja päästsid põrandale uue kirjandusetulva: siis lasksid sa käest sind äsja ahvatlenud raamatu ühe teise pärast, mis selles varingus pinnale jäi. Siin, selles väikeses raamatutoas, õppisin ma Charles Lambi kombel lugema kõike, mis raamatu nime kannab. Tolm tungis mu sõõrmetesse ja pani silmad kipitama, kui ma küürutasin põrandal või nõjatusin vastu mõnd raamatukappi, keha kägaras, aga vaim vabalt uitamas. Alles siis sain ma aru, et mu asend oli ebamugav ja õhk sumbunud, kui lõpetasin ühe rännaku riigis, kus väljamõeldis tundus mulle tõelisem kui tegelikkus, ja asutasin end teisele retkele, avastama maid, kus tegelikkus oli tihtipeale veel veidram kui väljamõeldu. Kui mõnigi mind sageli kimbutanud kurguhaigustest johtus väikese raamatutoa tolmust, ei ole mul põhjust kahetseda.

Iial ei tulnud ükski teenija tolmulapi ja harjaga hõõruma tuhmunud aknaruute, kustkaudu päikesekiired siia tantsima pääsesid, ega pühkima põrandalt ammuste aegade tolmu. Tuba ei oleks olnud enam tema ise ilma oma tolmuta: tähetolmuta, kullatolmuta, sõnajalatolmuta; tolmuta, mis muutub maapõues põrmuks ja tuleb taas teda ehtima hüatsindiõitena. "See vaikiv põrm", ütleb ameerika luuletaja Emily Dickinson.

See vaikiv põrm on isandad ja daamid,

On naer ja pisarad;

On noorte anded, osavus, ka ohked,

On kuued, kiharad.

On naer ja pisarad…

Ka inglise luuletaja Viola Meynell, pühkides oma riiulitelt "päeva jooksul vargsi langenud tolmu", mis kipub ta iluasju tuhmiks tegema, jääb mõttesse:

Kuid eks see tolm, ma mida siin nüüd pühin,

On lilled, kuningad,

On Saalomoni aujärg, püha luule õhin…

Ei ole siis ime, et kui ma kipitavate silmadega väikesest raamatutoast välja ronisin, tantsis ta küütlev kullatolm ikka mu peas ja ta hõbedased ämblikuvõrgud takerdusid ikka mu ajusoppides. Ei ole ime, et hulk aastaid hiljem, kui ma ise raamatuid kirjutama hakkasin, olid ka nendes kujutlused segamini tõsieluga, väljamõeldu tegelikkusega. Mul ei ole kunagi päriselt korda läinud nende kahe vahel vahet teha, nagu näitavad ka tollest tolmust sündinud lood käesolevas raamatus. Tervelt poole sajandi vältel ei ole seitse piigat oma seitsme luuaga suutnud mu peast minema pühkida seda kadunud aujärgede ja lillede ja kuningate tolmu, daamide kiharaid, luuletajate ohkeid, noorte naeru, kõiki neid kõrgeaulisi, kes koos korstnapühkijatega peavad mõnes väikeses raamatutoas tolmuks saama, et siis vahel õnnekombel hetkeks taas päevavalgele pääseda.