UUS ELUKUTSE - TRÜKITÖÖLINE
Meryl Doney

Mainzi linnas Saksamaal katsetas Johann Gutenberg liikuvaid metallist trükitüüpe raamatute trükkimiseks. Käsitsi lõigatud puust klotse oli trükkimiseks kasutatud juba 5. sajandil Aasias ning esimene sel viisil trükitud raamat olevat valminud aastal 868 Hiinas. Gutenberg võttis omaks klotsi põhimõtte ja lihtsustas seda nii, et üksikutest tähtedest sai kokku panna sõnu ja ridu ning nendest moodustada lehekülgi. Valmis leheküljed asetati lihtsale trükipressile ja oligi avastatud võimalus valmistada soovitud kogus raamatuid kiiresti ja suhteliselt odava hinnaga. See oli suur hetk ajaloos. Oli alanud trükikunsti ajastu. See juhtus usu-uuendajate jaoks just täpselt õigel ajal, sest just olid valminud uued rahvakeelsed piiblitõlked. Kuni selle ajani oli Piiblit ümber kirjutatud käsitsi. Nüüd avanes igal tavalisel inimesel võimalus saada endale Pühakiri trükitud kujul. Teadaolevalt oligi kõige esimene läänemaailmas trükitud raamat Piibel. See toimus 1456.aastal.

Kuni 1462.aastani jäi uus kunst Mainzis hoolega valvatud ametisaladuseks. Tol aastal põles aga linn maha ja trükkalid otsisid elupaika teistes maades. 20 aasta jooksul levis trükikunst laialt, jõudes nii Rooma kui Pariisi, nii Krakovisse kui Londonisse. Londonis seati trükimasin üles 1476.aastal.

Baltimaile – Riiga – toodi trükikunst 1588 N. Mollyni poolt. Eesti alale tekkisid esimesed trükikojad 1630ndail aastail: Tartu Ülikooli juures 1631, kus juhatajaks oli J. Becker, ja Tallinna gümnaasiumi juures 1635, kus trükkaliks oli Chr. Reusner.