UUS RAAMATUPOOD Päris kooli lähedal avati uus raamatupood, seal, kus enne oli pesumaja, ja pärast kooli läksime seda vaatama. Raamatupoe vaateaken oli hiiglama äge ajakirjade, ajalehtede, raamatute, sulepeade hunnikutega, ja me läksime sisse ning poe peremees, kui ta meid nägi, naeratas üle terve näo ja ütles: "Vaata aga vaata! Siin me kliendid ongi. Kas te tulete kõrvalt koolist? Ma olen kindel, et meist saavad head sõbrad. Minu nimi on härra Escarbille." "Ja minu oma Nicolas," ütlesin mina. "Ja minu oma Rufus," ütles Rufus. "Ja minu oma Geoffroy," ütles Geoffroy. "Kas teil on ajakirja "Idamaade majanduslik – sotsioloogilisi probleeme"?" küsis üks härra, kes sisse tuli. "Ja minu oma Maixent," ütles Maixent. "Hm-hm… tubli, mu sõber," ütles härra Escarbille. "Ma teenindan teid kohe, härra," ja ta hakkas otsima ajakirjade hunnikus ja Alceste küsis tema käest: "Need vihikud seal, palju eest te neid müüte?" "Hmm? Mis?" küsis härra Escarbille. "Ah need seal? Viiskümmend franki tükk, mu väike!" "Koolis müüakse neid kolmekümne frangi eest," ütles Alceste. Härra Escarbille jättis ajakirjade otsimise pooleli, pöördus ja ütles: "Kuidas, kolmkümmend franki? Ruudulised, 100-leheküljelised?" "Ah ei," vastas Alceste, "kooli omad on 50 leheküljega. Kas ma võin seda vihikut vaadata?" "Muidugi," ütles härra Escarbille, "kuid pühi käed puhtaks, need on sinu võileivast täitsa rasvased!" "Kas teil on või ei ole seda ajakirja "Idamaade majanduslik – sotsioloogilisi probleeme"?" küsis härra. "Muidugi on, härra, muidugi on, ma leian ta kohe," ütles härra Escarbille. "Ma alles seadsin poe sisse ega ole veel kõike päris korda saanud… Mis sa seal teed, sina?" Ja Alceste, kes oli leti taha läinud, ütles talle: "Et te olite kinni, läksin ma ise võtma vihikut, milles, nagu te ütlete, on 100 lehekülge." "Ei, ära puutu! Sa ajad kõik maha!" hüüdis härra Escarbille. "Mul kulus terve öö kauba ritta panemiseks… Võta, siin on vihik ja ära aja saiapuru peale!" Siis võttis härra Escarbille ühe ajakirja ja ütles: "Näete, siin ongi "Idamaade majanduslik – sotsioloogilisi probleeme"." Aga et härra, kes seda ajakirja osta tahtis, oli ära läinud, ohkas härra Escarbille sügavasti ja pani ajakirja tagasi. "Näe!" ütles Rufus, pannes sõrme uuele ajakirjale, "see on ajakiri, mida mu ema igal nädalal loeb." "Väga tore," ütles härra Escarbille, "nüüd võib su ema osta siit oma ajakirja." "Oh ei," vastas Rufus. "Minu ema ei osta kunagi ise ajakirja. Proua Boitafleur, kes elab meie kõrval, annab selle emale, kui on ise läbi lugenud. Ja proua Boitafleur ei osta ka seda ise, ta saab selle postiga iga nädalal." Härra Escarbille vaatas Rufusi midagi lausumata ja Geoffroy tiris mind käest ja ütles: "Tule vaata!" Ma läksin ja seina ääres oli hunnikute viisi pildiraamatuid. Rabav! Algul vaatasime kaasi, siis keerasime kaant ja vaatasime sisse, aga me ei saanud neid hästi avada, sest klambrid hoidsid neid koos! Me ei julgenud klambreid ära võtta, sest see poleks võib-olla härra Escarbille`le meeldinud ja me ei tahtnud teda ärritada. "Vaata, see seal," ütles Geoffroy. "Mul on see olemas. See on üks lugu lenduritest, vouu! Seal on üks jube vapper vend, aga iga kord on tegelasi, kes tahavad teha midagi, et lennuk alla kukuks, ja kui lennuk kukub, ei ole seal see lendur, vaid teine, tema kaaslane. Siis teised lendurid mõtlevad, et see päris lendur seda tegi, et lennuk alla kukkus, et kaaslastest lahti saada, aga see pole nii ja lendur avastab pärast tõelised bandiidid. Sa ei ole seda lugenud?" "Ei," vastasin mina. "Ma lugesin lugu kauboist ja mahajäetud kaevandusest, tead seda? Kui ta sinna tuleb, on ees maskeeritud tüübid, kes hakkavad tema pihta tulistama. Pah! Pah! Pah!" "Mis on lahti?" hüüdis härra Escarbille, kes keelas parajasti Clotaire`I, et ta ei mässaks nende asjadega, mis ringi käivad, need, kuhu pannakse raamatud, et inimesed saaksid valida ja osta. "Ma räägin talle üht lugu, mida ma lugesin," ütlesin ma härra Escarbille´le. "Kas teil ei ole seda?" küsis Geoffroy. "Missugust lugu?" küsis härra Escarbille, tõmmates käega üle juuste. "See on ühest kauboist, kes tuleb mahajäetud kaevandusse. Kaevanduses on aga tüübid, kes teda ootavad, et…" "Ma olen seda lugenud!" hüüdis Eudes, "tüübid hakkavad tulistama pah! Pah! Pah!" "…Pah! Ja siis ütleb šerif: "Tervist, võõras," olen ütelnud: "meie ei salli siin uudishimulikke…"" "Jah," ütles Eudes, "siis võttis kauboi püstoli ja pah! Pah! Pah!" "Aitab!" hüüdis härra Escarbille. "Mulle meeldib rohkem see lendurilugu," ütles Geoffroy. "Vouu! Vouu!" "Sa ajad mind oma lendurilooga naerma," ütlesin mina. "Minu kauboiloo kõrval on see sinu lenduri oma täitsa tobe!" "Ah nii?" ütles Geoffroy, "aga sinu kauboilugu on kõikidest kõige tobedam, vaat mis!" "Kas tahad vastu vahtimist saada?" küsis Eudes. "Lapsed!…" käratas härra Escarbille. Siis kostis kange kolin ja kogu kaadervärk raamatutega kukkus põrandale. "Ma peaaegu ei puutunudki seda!" ütles ehmunud Clotaire, kelle nägu oli punetama löönud. Härra Escarbille`le ei paistnud see meeldivat ja ta ütles: "Olgu, aitab! Ärge rohkem midagi kiskuge! Kas tahate midagi osta või ei?" "99… 100!" ütles Alceste. "Jah, teie vihikus on tõepoolest 100 lehte, see polnudki nali. See on täitsa vahva, ma ostaksin selle." Härra Escarbille võttis vihiku Alceste käest ja see läks lihtsalt, sest Alceste käed olid alati libedad. Ta vaatas vihikusse ja ütles: "Oh sa õnnetu! Sa oled iga lehekülje juures sülitanud sõrmedele! Lõpuks ise kannatad. Niisiis viiskümmend franki…" "Jah," ütles Alceste, "aga mul pole ühtegi sou´d. Ma küsin kodus lõuna ajal oma isalt, kas ta mulle annab. Kuid ärge sellele liialt lootke, sest ma tegin eile pahandust ja isa lubas mind karistada." Et oli hilja, läksime kõik välja, hüüdes: "Head aega, härra Escarbille!" Härra Escarbille ei vastanud meile, ta silmitses vihikut, mille Alceste võib-olla ostab. Mina olen rahul uue raamatupoega ja ma tean, et nüüd võetakse meid seal alati hästi
vastu! Sest nagu ema ütles:
NIMEDE LIGIKAUDNE HÄÄLDAMINE Alceste – anjaan Sempe, Goscinny. Väike Nicolas. Tln.: Kupar, 1993. Lk. 159 – 163. |