Tee minevikku
A. Vladimirov, N. Ossipov

         Davidil oli igav. Päev alles algas, aga tema oli juba jõudnud kogu aia läbi joosta, tüdimuseni mängida karvase õuekoeraga, ja seisis nüüd nõutult, teadmata, mis peale hakata.

Ilm oli nagu tellitud – imeilus. Ja David hakkas teerada pidi astuma. Läks lihtsalt niisama, kuhu jalad viisid.

Oksaraoga vehkides jõudis poiss väikese kingu juurde, mis kerkis tammesalu ligidal. Kingu harjalt on hästi näha naaberkülasse viiv tee ja isegi esimese maja telliskatus.

David lippas mäest üles ja hakkas vitsaga sõjakalt vehkima; tsiuh-tsiuh-tsiuh! Äkki kukkus peenike raag tal käest maha. David vaatas otsides ringi…

"Justkui maa alla vajus," mõtles poiss. Ja kohe nägigi oma vitsarao otsa. Vits oli tõepoolest "maa alla", mingisugusesse urgu vajunud.

David tahtis muidugi kohe teada, kas urg on ka suur ja kes selles elab. Jõudu säästmata hakkas ta mulda laiali kraapima. Pinnas varises ja nähtavale tuli käik, mis viis kuhugi alla. See polnudki mingi urg, vaid sissekäik koopasse! Koopa olemasolu ei aimanud muidugi keegi, ja tema, David, on esimene, kes selles viibib.

Mõte oli väga ahvatlev.

Poiss laskus käiku. Ees oli kitsas tunnel. Ta liikus edasi, vaadates ühtepuhku ümber, viiliti käigusuhu langevate päikesekiirte poole. Käigus läks järjest pimedamaks. Nüüd kobas David iga sammu eel ettevaatlikult jalaga teed. Nii jõudis ta käänakuni. Käik keeras paremale ja mattus pilkasesse pimedusse. David pöördus tagasi.

Tunni aja pärast tõttas ta uuesti kingu poole, kuid mitte enam üksi. Vilkalt kargas ta käiku ja läks ees, hoides isal käest kinni ja tundes end vilunud teejuhina.

"Nüüd tuleb küünal põlema panna," ütles poiss käänakul.

Mõne aja pärast viis järk – järgult laienev käik nad päris ehtsasse maa-alusesse saali.

"Vaata, isa," hüüdis David, "vaata!"

Isa tõstis küünla kõrgele ja selle virvendavas valguses nägi kiviseinal mingeid imelikke jooni. See oli joonis, mis kujutas mammutit. Isa jäi rabatult seisma, poeg aga kutsus teda juba edasi:

"Siin on ka pilt, siin ka…"

Koobas osutus tõeliseks pildigaleriiks. Seinu kaunistas üle neljakümne joonistuse. Küll oli siin mammuteid, küll piisoneid, küll eriskummalisi kalu, küll metshobuseid.

Joonised olid meie kaugete esivanemate kätetöö.

Noil ammustel aegadel oli inimese peamiseks tegevuseks jahipidamine. See andis talle nii toitu kui ka kehakatet. Pole siis midagi imestada, et ürgajal kunstnik oma joonistel kujutas just loomi, keda küttis.

Neil joonistel oli õige aukartustäratav vanus – viisteist kuni kolmkümmend tuhat aastat.

Ent esimesed värvid, mis inimene kasutusele võttis, on ometi veel palju vanemad.

Tõepoolest – enne kui sai joonistama hakata, pidi ju õppima värvi valmistama ning kõigepealt teada sama, millest seda on võimalik teha.

Inimesel tuli läbi käia pikk tee, enne kui tema elamusse esmakordselt ilmusid värvid.

Kunas see siis õieti toimus?

Väga, väga ammu.

Tänini ei osata veel öelda esimese värvi täpset sünniaega. Küll aga on teada, mis värv see oli ja millest seda tehti.

Kõikjal, kus iganes ürgaegseid asulaid välja kaevatakse, võib kohata ühte ja sama värvainet, mille nimi on ooker. Seletus on lihtne: ooker, nagu võib öelda, lebas jalge all maas. Inimene leidis teda ümbruskonnas toiduotsinguil ringi luusides. Värvainet aitasid avastada maapinda uhtuvad vihmavalingud ning tormituuled, mis puid kõigi juurtega välja kiskusid. Purustatud kamara all paljastus kiht värvilist mulda ja sellest valmistatigi ookrit.

Ookril võib olla mitmesugune värvus – punane, kollane ja pruun.

Et need värvimullad olid esimesed, mida inimene kasutama õppis, selles veenavad meid ürginimeste kaljujoonised, mida on leitud igast ilmakaarest – küll põhjamaa mäestikest, küll kuumadest kõrbedest, paikadest, mis ammust ajast asustatud, ja sealt, kus inimese jalg ei paista veel iial astunud olevat. Tihtipeale on neid jooniseid avastanud lapsed, kes mängides on ootamatult sattunud ürginimeste elupaika, nii nagu juhtus ka prantsuse poisi Davidiga 1922. aasta suvel.