Sõnade püüdmine

Heli Veigel

       Usu või ära usu, aga kõige esimeseks raamatuks oli inimene! Tol vanal ja hallil ajal kandsid inimesed jutte oma mälus ja jutustasid neid üksteisele. Lõpuks tekkis neil tahtmine sõna siiski kinni püüda. Ja koopainimene maaliski oma mõtted kaljudele. Kirjutada ta muidugi ei osanud – sõna “hirv” asemel joonistas ta lihtsalt hirve. Kui inimene õppis savinõusid tegema, hakkas ta nende peale oma mõtteid maalima. Ka meie pildil on üks kuue tuhande aasta vanune kann Egiptusest. Sellel on kujutatud laeva, naist ja loomi. Savinõud olid etemad kui kalju, sest neid sai kaasa võtta. Kõiki asju piltidega kirja ei pane ja nõnda leiutati märgid. Lepiti lihtsalt kokku, et selline kriipsujuku tähendab toda asja. Nüüd alles läks kirjutamiseks lahti! Enam ei mahtunud jutud savipottidele ära. Kirjutamise tarbeks hakati valmistama saviplaate. Nõnda võiks öelda, et tolle aja raamatud koosnesid suurest hunnikust “telliskividest”. Ülal näed ühte taolist “telliskivi”, millele neli tuhat aastat tagasi uuristas üks hindu pildi kitsest koos kirjamärkidega.

      Kuid ka saviraamatud olid rasked. Hoopis nutikamad egiptlased hakkasid papüüruse-nimelise taime kiududest paberi moodi materjali tegema. Selle tükkidest kleebiti kokku hiigelrulle. Nõnda sarnanes nende raamatukogu küll meie tapeedipoega. Ka vanade juutide raamatud olid kirjutatud rullidele, mis keerati eriliste keppide ümber. Pildil näed juudi vaimulikku seaduseraamatut lugemas.

       Hoopis omapäraseid kirju saatsid kunagi üksteisele Peruu indiaanlased. Nad sidusid kepi külge värvilistest nööridest sõlmi. Lausa raamatuid nad nõnda just ei “kirjutanud” – selleks oleks kulunud kilomeetrite kaupa nööri.

       Kaks tuhat aastat tagasi leiutasid vanad roomlased vahast raamatud. Puuraamiga ümbritsetud vahatahvel oli kaval selle poolest, et seda sai tasaseks siluda ja niimoodi palju kordi kasutada. Tuhandeid aastaid vana on ka nahast lehtedega raamat, mis välimuselt õige palju sarnanes meie tänapäeva raamatule. Sellist nahka nimetati pärgamendiks. Kallihinnalise materjali ja käsitsi paljundamise tõttu oli raamatuid küllalt vähe.