Katkiste, kulunud ja mitmekordsest kasutamisest koost lagunenud raamatute parandamisega tegelevad raamaturestauraatorid. Suuremate raamatukogude juurde on loodud restaureerimis- või konserveerimisosakonnad, kus töötavad keemikud, kunstnikud ja erialase väljaõppe saanud raamatukoguhoidjad. Nende inimeste kätte on usaldatud meie kirjaliku kultuuripärandipärandi, vanemate ja haruldaste raamatute ennistamine ehk restaureerimine. Põlvest põlve on Eesti peredes loetud ja hoitud Piibli-raamatuid, kalendreid ja õpikuid. Nendest on ammutatud teadmisi ja tarkust läbi sajandite. Raamatud on olnud nagu elutargad kroonikud, kes jutustavad inimkonna lugu, nad on olnud pühad. Emakeelseid raaamatuid on inimesed reisile kaasa võtnud kaugetesse maadesse, uskudes, et raamatu kaudu püsib kodumaaga side, kasvõi kaudnegi. Raamatud on elanud ja peavadki elama meist kõigist kauem, kauem kui üks inimpõlv. Vanad, tihti kulunud nahkköited sisendavad meisse juba ainuüksi oma välimusega aukartust ja lugupidamist ajaloo ees. Tegelikult annavad ja kannavad endaga informatsiooni kõik raamatud, olgu need trükitud millele tahes. Vahel räägib raamatu välimus meile rohkemgi kui selle sisu. Välimus annab teada maa kultuuri- ja trükitehnika tasemest, kunstivooludest ja kunstnikest; paberi kvaliteet räägib üldisest arengutasemest, rahvusvahelisest suhtlemisest, kaubavahetusest ja paljust muustki.

Eelmise sajandi teisel poolel, rahvusliku uuestisünni ajal, aitas trükisõna oluliselt kaasa rahvahariduse tõusule. Raamatuid hakati välja andma lihtsas paberkaanelises köites, mis alandas oluliselt trükiste omahinda. Käesoleva sajandi alguses hakati varasemast suuremat tähelepanu pöörama raamatu kui kunstilise terviku loomisele. Raamatuid illustreerisid Eesti tuntuimad kunstnikud, tiitlikaaned olid kaunilt kujundatud, siseillustratsioonid olid sageli värvilised, fotod heal trükitehnilisel tasemel. Väga ilusad ja ilmekad olid lasteraamatud. Praeguse ajani on neid paberkaanelisi tarberaamatuid, õpikuid, kalendreid ja lasteraamatuid säilinud mitmetel erinevatel põhjustel suhteliselt vähe. Pehme paberkaanelise köite vastupidavus ajale on teadagi väike. Sõjad ja raamatute kuritahtlik hävitamine on ka olnud põhjuseks, miks vanemaid eestikeelseid raamatuid on säilinud vähe. Raamatute tiraazidki olid varem palju väiksemad kui praegu. Sageli on olnud ka lugejate hoolimatu suhtumine välimuselt lihtsasse paberköitesse raamatu kasutamiskolbmatuks muutmise pohjustajaks.

Raamaturestauraatorite ülesandeks on taastada see sild, mis aitab lugejat viia raamatute sünniaega. Katkised raamatud teevad läbi restaureerimisprotsessi, mille käigus saab raamat tagasi oma esialgse väljanägemise ja kasutamisväärtuse. Restaureerimistöö algab raamatuploki mehhaanilisest puhastamisest. Lehtede määrdunud kohti puhastatakse kummipuruga, roostetavad metallklambrid eemaldatakse. Kui raamatuplokk on tervikuna määrdunud või koltunud, sellel on veemärgumisjooni, siis eraldatakse raamatuploki kaaned ning kogu plokk teeb läbi niiöelda märgtöötluse. Paarislehtedeks eraldatud ploki lehti pestakse pärast mehhaanilist puhastamist veevannis, kuhu lisatakse vaid äärmise vajaduse korral vähesel määral kemikaale. Erinevate kahjustuste eemaldamiseks on kasutusel ka erinevad kemikaalid, põhiliselt alandatakse nende abil paberis sisalduvat liighappelisust, lagundatakse ja nõrgendatakse mitmesuguseid plekke ja paberi üldist koltumist.

Lehtede läbipesemise järel on pesuvesi sageli pruunkollane, vette on eraldunud paberis olnud mustus.

Pesu järel lehti loputatakse voolava vee all, et loputamise ajal eralduksid koik lisatud kemikaalide jäägid, et lehed saaksid puhtaks.

Loputatud lehti stabiliseeritakse – muudetakse püsikindlaks – eriste puhverlahustega.

Märgtöötlusele järgneb lehtede parandamine. Lehe trükitekstita osas kasutatakse lehe paikamiseks sama paksuse ja tooniga happevaba paberit, nagu on parandataval lehel. Rebendite parandamiseks on restaureerimispraktikas kasutusel nn. mikalentpaber, mis on läbipaistev ja millega saab edukalt parandada ka trükitekstil olevaid rebendeid. Raamatulehe puuduvaid osi on võimalik taastada ka spetsiaalselt selle töö jaoks valmistatud paberivalamisaparaadi abil. Selle aparaadi töötamise põhimõte seisneb paberimassi ladestumises lehe puuduvatele osadele. Pestud ja parandatud lehtedele antakse tagasi pesemise käigus eraldunud liimaine. Liimistamine tugevdab paberilehte ja konserveerib selle kahjulike mõjude eest pikemaks ajaks. Liimidena kasutatakse restaureerimistöös vaid omavalmistatud jahukliistreid. Sünteetilised liimid ja kleeplindid on raamatute parandamisel vastunäidustatud: need ei lahustu vees ja nendega parandatud raamatuleht ei allu hiljem enam kunagi restaureerimisele. Pestud ja parandatud lehed pressitakse hoolikalt ja kui kogu raamatuplokk on ennistatud, algab köitekaante taastamine. Köidete, eriti vanade nahk- ja pärgamentköidete restaureerimine nõuab suurt vilumust ja põhjalikke teadmisi köiteajaloost, hästi tuleb teada nahatöötlemise tehnoloogiat. Ka paberkaanelisesse raamatusse peab suhtuma kui haruldusesse, sest harvadel vanematel raamatutel on tänapäevani säilinud originaalkaaned. Raamatute ümberköitmist uutesse ühetaolistesse köitekaantesse ei soovitaks küll ühelegi toelisele raamatusobrale. Selleks, et säiliks ilus algupärane köide, tuleb raamatut koigepealt hoolikalt hoida. Tänapäeva kirjastusköide on küll sageli nii nork, et see peab vastu vaid paarikordsele lugemisele, tänapäeva pabergi on väga happeline ja ei ela kaua. Need on aga probleemid, mille lahendamisele tuleb kaasata spetsialiste erinevatest eluvaldkondadest. Raamatusobra esmaseks hooleks aga jääb raamatule heade säilimistingimuste loomine, heatahtlik suhtumine raamatusse kui inimmoistuse ühte olulisemasse saavutusse ning talletajasse.