RAAMATUKOI JA TÄHENÄRIJA
Ilmar Trull

Vanale hallile raamatukoile

Poeg sündis – tähenärija.

Elutargale vanatoile

Niiöelda troonipärija.

Poeg tuli igerik, sõge ja saamatu.

Numbreid ei noki ja tähti sööb vähe.

Vana sööb üksinda terve raamatu,

Seni kui noor nosib tühise tähe.

Kust on küll selline saamatus päritud?

Poeg, ära tee oma isale häbi!

Silmapilk olgu tähestik näritud,

Sõnastik söödud ja lugemik läbi!

Poiss aga seletab – paps, ära tõrele!

Ära siis nii palju korraga nõua!

Luba, ma jätan veel natuke järele.

Ma olen väike, ma rohkem ei jõua.

Parem ma puren veel väikesi tähti.

Tüsedad teosed ei ärata isu.

Sõnade suurus ei ole ju tähtis.

Kõige maitsvam on sõnade sisu.

Lase ma kosun ja kasvan veel, paps.

Aretan hambaid ja teritan keelt.

Täna on magusroaks mulle veel "Hea Laps",

Järgmine aasta söön "Meie Meelt".