RAAMATUHÜGIEEN
Ene Kenkmaa

Raamatuhügieen on termin, mida igapäevases kõnes kasutatakse harva. See tervishoiuga seostuv sõna tähendab teadusala ja praktilist tegevust, mille ülesandeks on uurida ja tagada raamatute säilivust ning kaitsta neid kahjulike mõjude eest. Raamatud vajavad samamoodi puhtust, hoolitsust ja hella kohtlemist nagu inimesedki. Raamatud on tundlikd välismõjudele, nad elavad ja hingavad, kuigi me seda ei näe. Raamatute eluea pikendamiseks tuleb teada, kuidas neid hoida ja hooldada.

Paksu tolmukorra all ei saa raamatuplokk vabalt hingata. Paberit vanandavad protsessid arenevad mustas ja tolmunud raamatus kiiremini kui puhtas. Liigniiskes ruumis paber märgub, sest ta imab ümbritsevast õhust endasse niiskust. Õhus on palju kahjulikke aineid, keemilisi ühendeid, hallitusseente eoseid. Niiskunud raamatus hakkavad kasvama hallitusseened, mis toituvad paberis ja köitekaantes sisalduvast liimainetest. Värske hallituskolle on hallikaspruun pulbritaoline moodustis, mida sageli ekslikult tolmuks peetakse. Hallitus kasvab kiiresti läbi raamatuploki, lagundades paberi elutuks tsementeerunud massiks ning nakatades kogu raamatufondi. "Haiged" raamatud tuleb kohe riiulitelt eemaldada ja viia desinfitseerimisele (või kutsuda kohale desinfektorid – raamatukogude töötajad, kes eriliste kemikaalide abil töötlevad raamatukogufonde). Liiga kuivas ja kuumas ruumis paber aga kuivab ja muutub hapraks. Raamatutele on soodsaks mikrokliimaks temperatuur 18 - 20° C ja suhteline õhuniiskus 50 – 55%, seega sama mis inimeselegi.

Erinevalt inimestest ei meeldi paberile ere valgus. Päikese ultraviolettkiirtel on tugev keemiline ja bioloogiline toime. Eriti tundlik on valguse mõjule madalakvaliteediline ajalehepaber, mis koltub päikese käes pea et silmnähtavalt. Tänapäeval valmistatav tselluloospaber, erinevalt vanast kaltsupaberist, on happeline ning ajale vähe vastupidav. Raamatukogudele on saanud tõsiseks probleemiks nüüdispaberile trükitud raamatute neutraliseerimine. Happevaba paberi valmistamine aitaks tagada ka meie päevil trükitud raamatute säilivust. Raamatukogude suured hoidlaruumid ehitatakse akendeta, et kaitsta raamatuid valguse kahjustava toime eest. Kodudes oleks vaja raamaturiiulid paigutada akendest kaugemale või katta aknad paksemate kardinatega, et päikesekiired ei langeks otse raamatutele.

Raamatute vaenlasteks on ka putukad, närilised ja lohakad lugejad. Putukate hävitamist eriliste vahenditega nimetatakse desinsektsiooniks, hoolimatuid lugejaid aga kultuurituteks inimesteks.

Raamat ei ole ainult uute teadmiste allikas, ta on olnud sajandist sajandisse üks olulisemaid kultuuri järjepidevuse kandjaid. Raamatud on elanud ja peavadki elama meist kauem. Selle eest kannavad raamatukogudes hoolt konservaatorid. Kuid iga lugeja, iga inimene saab omalt poolt kaasa aidata meie raamatuvarade säilitamisele: selleks tuleb austada kõike, mis oma, hoida elus meie keel ja kultuur.