PABERI SÜND
Vladimir Beekman

Tegelikult polnudki pärgamendi asendajat enam leiutada tarvis. See oli ammu enne trükikunsti leiutamist leiutatud, kuid varem ei kasutatud teda kuigi laialdaselt. Alles trükkalid avastasid paberi väärtuse.

Esmakordselt leiutati paber ligi kaks tuhat aastat tagasi Hiinas. Paberi täpset sünniaastat, samuti ka leiutaja nime me ei tea, kuid me teame siiski, kuidas ja millest esimene paber valmistati.

Õige vanasti kirjutati Hiinas valgele siidikangale. Siis aga õpiti selleks otstarbeks otse siidikiududest õhukesi lehti pressima. Paberi päritolu ilmneb selgesti hiinlaste hieroglüüfkirjastki, kus üks ja sama märk tähistab nii siidi kui ka paberit. Ent siidist valmistatud paber oli kallis. Oli vaja leida mingi odavam kiuline toormaterjal, ja selleks osutus bambus, mis oli vanasti ja on ka praegu Hiinas väga levinud tarbepuiduks. Bambuse varred on tihtipeale 25 – 30 meetrit pikad ja nende läbimõõt ulatub kuni 80 sentimeetrini. Nad on tõelised puuhiiglased.

Kõigepealt lõigati bambustihnikus maha suur hulk noori, alles aastasi bambusevõrseid. Need olid pehmed ja painduvad. Suurtesse kimpudesse seotult kandsid hiinlased need paberitegemise töökotta. Võsud raiuti suurte nugadega tükkideks, pandi padadesse ja keedeti veega, kuni bambustükid pudruks keesid. See puder kallati maasse kaevatud auku, peale kühveldati kustutamata lupja, lisati vett ning kaeti kõik suurte raskete kiviplaatidega, mis olid bambusepudrule vajutiseks.

Niiviisi jäi saadud "puder" auku kaheks nädalaks. Selle aja jooksul ta "küpses". Seejärel tõsteti ta uuesti august välja ning hõõruti suurtes kiviuhmrites lõplikult peeneks.

Oli paberimass peeneks hõõrutud, siis lisati talle vett, kuni mass muutus üsna vedelaks kördiks, ning kallati vormidesse. Need vormid polnud midagi muud kui puust kastid, mille põhjaks olid siidniidiga ristamisi seotud peenikestest bambuseliistakutest sõelad.

Läbi bambusvõrgu nõrgus vesi pikkamööda ära ning vormi jäi niiske kobeda paberimassi leht. See võeti ettevaatlikult vormist välja ja pressiti tihedamaks. Pärast seda kuivatati alles märga paberilehte päikese käes või siledal ahjuseinal ja pressiti uuesti metallplaatide vahel.

Et teha paberit päris siledaks ja kirjutamiskõlblikuks, selleks siluti teda veel lihvitud kividel. Alles siis oli paber valmis.

Esialgu oli hiinlaste paberivalmistamine veel üsna algeline. Et saada ettekujutust, kui aegaviitev see töö oli ja kui kehv oli tolleaegne paber, võib igaüks niisugust paberivalmistamist ise proovida. Selleks polegi tarvis bambusevõsusid keeta. Võib võtta mõne lehe vana paberit, leotada see vees üles ja hõõruda kördiks. Vormiks kõlbab igasugune sõel.

Kes on sel viisil proovinud paberit teha, näeb kohe, et paber tuleb rabe ja urbne. Ta võtab tinti sisse, kõik kirjutatu läheb kohe laiali nagu kuivatuspaberil ja seda on raske lugeda.

Täpselt samasugused raskused olid ka hiinlastel, kui nad alles hakkasid paberit valmistama. Aga kirjutada oli tarvis. Esialgu ei osatud paberit kuidagi paremaks teha. Siis püüti paremaks teha tinti, millega kirjutati.

Kõik tolleaegsed tindid olid üsna vesised ja seepärast imbusidki paberisse. Meie praegust sinist tinti valmistatakse aniliinvärvist, mida inimesed õppisid kivisöest saama alles mõne aastakümne eest.

Kuid ka hiinlased leiutasid kirjutamiseks uue ja parema vedeliku, mida kasutatakse tänapäevani. Selleks paremaks vedelikuks oli kuulus hiina tušš. See ei läinud enam laiali ega imbunud paberisse, vaid kuivas kiiresti paberi pinnal. Tušiga kirjutati kas puupulgakese või pehme pintsli abil. Pintsliga kirjutamise tõttu ongi hiina hieroglüüfidel nende eriskummaline, üksikuist pintslitõmbeist koostatud kuju. Teistsuguseid tähti oleks pintsliga väga raske maalida. Hiinas kirjutatakse tänapäevani veel enamasti pintsliga, mitte sulega.

Veneetsia maadeuurija Marco Polo, kes käis Hiinas XIII sajandil, kirjutas, et hiinlased valmistanud tol ajal paremat paberit juba puuvillast. See oli väga tugev ja valge paber. Isegi nii tugev, et mongoli dünastia keisrid Hiinas kasutasid seda paberraha väljalaskmiseks.

Aegade jooksul avastasid hiinlased, et paberit saab valmistada peale bambuse ja puuvilla ka muudest taimedest – õlgedest ja mitmesugustest rohtudest. Siiski polnud ükski neist paberitest nii hea ja odav kui see, mida tehti puuvillast.

Ka meie päevil valmistati veel üsna hiljuti paremaid paberisorte puuvillastest kaltsudest.

Kuid küllal jõuame sellenigi.

Euroopasse toodi paber samuti väga ammu. Juba VIII sajandil tõid araabia kaupmehed Hiinas käies kaasa valgeid lehti, mis kandsid tušikirja. Pikapeale jõudis pärale ka õpetus, kuidas paberit valmistada.

Sellest ajast hakati Euroopaski paberit tegema. Tooraineks olid kaltsud. Tõsi küll, see paber oli pärgamendist palju halvem, ei kannatanud võrdlustki, kuid selle eest oli ta ka palju odavam. Pärgamendi ostmine polnud paljudele jõukohane, ja vaesemad inimesed, kellel oli tarvis ülestähendusi teha, leppisid hoolis kehvema paberiga.

Esialgu tehti kogu töö paberi valmistamisel käsitsi. Kuid aja jooksul õppisid inimesed kasutama langeva vee energiat. Siis hakati juba paberimassi peenestama uhmreis, mille nuiad pandi liikuma vesiratta abil. Esimest korda tulid sellele mõttele itaalia paberimeistrid XII sajandil.

Tekkisid esimesed pisikesed vabrikusarnased töökojad. Et neis kõige tähtsamaks tööks oli paberimassi jahvatamine, siis hüütigi neid paberiveskiteks.

Paberilehtede vormimine toimus aga veel sadu aastaid endist viisi – käsitsi, sõelpõhjaliste vormide abil.

Eespool rääkisime sellest, et juba vanadele hiinlastele oli teada üks tolleaegse paberi kõige suuremaid puudusi – see, et ta imas tinti ja üldse vedelikke. Selle vastu leiutasid hiinlased tuši, Euroopas aga oli hiina tušš peaaegu tundmatu. Ja päris kindlasti ei olnud teda kuskilt võtta sellisel hulgas, nagu läks tarvis raamatute kirjutamiseks. Jälle pöördusid eurooplased hiinlaste poole – ja saidki abi.

Peale tuši kasutuselevõtmise olid hiinlased ka avastanud, et paber muutus tihedamaks ega võtnud tinti sisse, kui talle valmistamise ajal lisada liimi. Eurooplased haarasid sellest avastusest kinni. Ja tõepoolest! Mitmesugustest taimedest keedetud liimide või ka nisujahukliistri lisamisel paberimassile muutus paber tihedamaks, siledamaks ja tugevamaks.

Nüüd sai juba tindiga kirjutada!

Harilik kuivatuspaber, mida me tänapäeval kasutame, on valmistatud ilma liimita. Sellepärast ta nii hõlpsasti endasse tinti võtabki. Ent kui raske on kuivatuspaberile kirjutada!

Käsitsi paberivalmistamine oli aegaviitev töö ja paberit tehti väga vähe. Trükikunsti ilmumisega jäid omaaegsed väikesed paberiveskid hätta: nad ei suutnud nii palju paberit anda, kui seda vajati.

Inimkond oli jõudnud oma arengus niikaugele, et käsitöö pidi maad andma uutele tööviisidele. Sest kui miski hakkab arenemist takistama, leiutatakse selle asemele tingimata midagi uut.

Paberitegijad hakkasid mõtlema masinatele, mis suudaksid paberi valmistamisel inimesi asendada. Samm-sammult liikusid nad edasi, leiutades pidevalt uusi võtteid ja masinaid.

Visade otsingute tulemusena leiutati Hollandis XVII sajandil masin, mis pani aluse paberitööstuse arendamisele. Oma sünnimaa järgi sai masin nimeks – hollander. Kuid sellest huvitavast masinast nagu ka paljudest teistest räägime lähemalt edaspidi.