PABER, MIDA KAEVATAKSE MAA SEEST,
PABER, MIS KASVAB ISE.
III osa
Vladimir Beekman

Senini tegime juttu kirjutusmaterjalidest, mida kasutati üldjoontes ühteviisi. Hoopis erilaadset viisi kasutasid oma mõtete ja teadete edasiandmiseks praeguse Peruu päriselanikud Lõuna – Ameerikas – inkad.

Juba mitusada aastat tagasi lõid inkad suure ja vägeva riigi. Seda valitses kuningas, keda hüüti Inkaks. Üksikute maakondade eesotsas seisid Inka poolt määratud maavanemad, kes said pealinnast käske ja korraldusi maa valitsemiseks.

Oma kirjakeelt inkadel polnud, kuid sellegipoolest oskasid nad sõnumeid saata ka kauge maa taha. Nad tegid seda… värviliste nööride abil. Iga nöörijupi värvil, pikkusel ja nöörile seotud sõlmede arvul ning asetusel oli erisugune tähendus.

Inkade sõlmkirja saladust ei ole tänini veel keegi suutnud lahendada. See oli inkadele endilegi küllalt keeruline. Sõlmkirja lugeda ja kirjutada mõistsid vähesed inimesed. Seepärast saadeti sõlmkirjaga tavaliselt kaasa inimene, kes seda saajale ette pidi lugema.

Saabus selline saadik näiteks pealinnast kuhugi maakonnavanema juurde, selja taga pikk tee mööda mägiradasid Andides, jalad kaljunukkide otsas veriseks pekstud. Kükitas maha, võttis põuest hoolikalt ärapandud kimbukese värvilisi nööre, laotas selle laiali ja hakkas nööre sõrmitsedes meenutama, mis oli kästud edasi anda.

Põhja – Ameerikas kasutasid Dakota suguharu indiaanlased kirjutamiseks… pühvlinahku. Enne valgete sissetungi uitasid Põhja – Ameerika preeriates ringi tohutud pühvlikarjad. Need uhked, tugevad ja toredad loomad olid indiaanlaste peamiseks jahisaagiks. Nende nahkadest valmistati riideid ja mokassiine, nende nahkadele kirjutati suguharu kroonikat.

Dakota indiaanlastel polnud veel tähestikku, nagu on meil praegu; nad kasutasid piltkirja. Terve pühvlinahk laotati laiali ning kirjutamist alustati ühest nurgast. Pildirida läks mööda spiraaljoont katkestamatult edasi, käis ikka ringiratast ümber naha ja jõudis lõpuks keskpaika välja. Siis oli kogu nahk täis kirjutatud. Vahel alustati kirjutamist ka vastupidi, keskpaigast.

Üks pühvlinahk pidi mahutama ühe aasta sündmuste kirjelduse. Seda pidi kirjutaja silmas pidama. Suguharu pühade puhul toodi pühvlinahksed kroonikad mitme mehe jõul pealiku vigvamist välja tule juurde, laotati laiali ning vanad sõjamehed jutustasid nahku vaadates noortele võitlejatele suguharu minevikust, rasketest aegadest, mehistest võitlustest ja suurtest võitudest.

Just nagu oleksid nad lugenud ajalooraamatut.

Dakota indiaanlaste pühvlinahad kõnelevad ka sellest, kuidas suure vee tagant tulid heledate purjetiibadega kanuudes valged habemikud mehed, piksekepid käes. Kuidas nood valged tungisid dakotade jahimaadele ning ajasid indiaanlased verise sõjaga kaugele läände, suurte Kaljumägede juurde. Ja kuidas võitluses sissetungijatega langesid suguharu kõige vapramad kütid…

Kahjuks on neist pühvlinahkadest säilinud vaid üksikud. Suurem osa dakotade kroonikaid hukkus valgete trapperite poolt põlema süüdatud vigvamites.

Loomanahku kasutati kirjutamiseks ka Euroopas. Varasemal keskajal kirjutati kõik raamatud ja ürikud peaaegu eranditult pärgamendile.

Me kasutame praegusel ajal sageli näiteks või pakkimiseks erilist tihedat ja veekindlat pärgamenti. Oma nime on see saanud just keskaegselt pärgamendilt, millega ta väliselt sarnaneb. Kuid ainult väliselt. Meie praegune pärgament on eriline paber, keskajal aga valmistati pärgamenti kitse- või vasikanahast. Seda nahka pargiti ja siluti erilise hoolega, kuni ta muutus valgeks ning siledaks ega olnudki palju paksem kui tänapäeva kirjutuspaber.

Oma nime päris pärgament Väike – Aasias asuvalt Pergamoni linnalt, kust tema valmistamine alguse sai.

Pärgament oli kõigi eelnenud kirjutusmaterjalidega võrreldes sootuks parem. Teda sai hõlpsasti lõigata, kokku voltida ja raamatuks köita, ta ei murdunud ega rebenenud, ei kartnud mahapillamist ega niiskust.

Raamatuid kirjutati pärgamendile käsitsi, suurte värviliste algustähtedega iga peatüki ja lõigu eel. Loomulikult oli see väga aegaviitev toiming ja seepärast olid raamatud tol ajal ka haruldased. Veelgi halvem oli aga see, et suure raamatu jaoks läks tarvis terve hulk kitse- või vasikanahku. Üksainus raamat maksis terve loomakarja!

Muidugi mõista ei jõudnud tol ajal suurem osa inimesi endale terve eluea jooksul ühtki raamatut muretseda. Ning ka lugeda oskasid siis väga vähesed, peamiselt mungad, kellele kloostreis kirjatarkust õpetati, et nad piiblit võiksid lugeda ja palveraamatuid ümber kirjutada.

Pärgamendile kirjutati mitmesuguste värviliste vedelikega. Kõige tavalisemat musta tinti valmistati järgmiselt. Otsiti tammepuu, mille okste küljes lidus pähklisuurusi mügarikke. Need mügarikud – tammekasvajad – lõigati maha ja pandi vette likku. Kui nad mõne päeva olid ligunenud, kallati kollakas vesi puhtasse nõusse ja visati sinna mõni roostene raudnael või muu rauatükk. Mõne päeva pärast läks vedelik keemiliste reaktsioonide mõjul mustaks ja tint oligi valmis.

Mitmesaja aasta jooksul ei teadnud inimesed pärgamendist paremat kirjutusmaterjali. Seni kui raamatuid käsitsi ümber kirjutati, sellest piisas. Aga kui Johann Gutenberg XV sajandi lõpul Mainzi linnas Saksamaal trükipressi leiutas, muutus asi äkitselt halvemaks.

Kallist ja nappi pärgamenti ei jätkunud enam raamatute trükkimiseks. Trükikunst andis võimaluse paljundada raamatuid kümnete ja sadade eksemplaride viisi kiiresti ning odavalt, pärgamendi väljatöötamine oli aga aeglane ja kallis. See jäi arenemisele jalgu. Oli tarvis leida kiiresti pärgamendile asendaja, mida saaks kasutada trükkimiseks, mida oleks lihtne valmistada ja mis ei tuleks nii kallis.

Peatselt leitigi asendaja. Tal olid kõik vajalikud omadused.

Selleks asendajaks osutus paber.