PABER, MIDA KAEVATAKSE MAA SEEST,
PABER, MIS KASVAB ISE.
II osa
Vladimir Beekman

Kuid kivist raamatuid ei suutnud inimesed välja raiuda kuigi palju. Siis hakati otsima uusi kirjutusmaterjale. Üks esimesi nendest pärineb Assüüriast, iidsest riigist, mis asetses kunagi praeguses Lähis – Idas, Tigrise ja Eufrati jõgede vahel. Seda "paberit" kaevati maa seest!

Kui arheoloogid läinud sajandi keskpaiku alustasid Assüüria kunagise pealinna Niinive väljakaevamist, tegid nad peagi hämmastava avastuse. Nad leidsid terve raamatukogu, mis koosnes … kirjamärkidega kaetud savitahvleist.

See oli Assüüria kuninga Assurbanipali raamatukogu, loodud enam kui kahe ja poole tuhande aasta eest.

Mesopotaamias, kus Assüüria riik asus, oli savi kõige levinumaks ehitusmaterjaliks. Sellepärast kasutati teda ka kirjutamiseks üsna laialdaselt, ehkki see hõlbus polnud.

Savile kirjutatud raamatud on ühed kõige vanematest raamatutest, mis on meie päevini säilinud. Üle kogu maailma leidub muuseumides saviraamatute lehekülgi. Nendest kõige vanemate iga küünib tervelt viie tuhande aastani!

Kuidas see kirjutamine siis tol ajal käis?

Assüürlased valmistasid pehmest savist tahvlid, vajutasid neisse puupulgaga oma kirjamärgid ning kuivatasid oma "märkmike" ja "raamatute" lehekülgi ükshaaval päikese käes. Lõunamaine päike kuivatas savi kiiresti kivikõvaks. Vahel savitahvleid ka põletati ahjudes. Siis said "leheküljed" eriti kõvad.

Katsuge õige ise puupulgaga pehmesse savisse tähti uuristada. See pole sugugi nii lihtne, nagu esimesel pilgul paistab. Savi on sitke ja kleepub pulga külge. Seepärast polnudki assüürlaste kirjas mitte enam pilte, vaid kujutised koosnesid üksikuist kriipsudest, millel oli kiilutaoline, ühest otsast laienev kuju. Meie päevil on vanade assüürlaste kirja sellepärast hakatud nimetama kiilkirjaks.

Kiilkirja võtsid assüürlastelt üle ka mitmed teised naabruses elavad rahvad. Naabritest oli eriti suur ja tugev Urartu riik, mis asus praeguses Taga – Kaukaasias. Urartu valitsejad lasksid raiuda kaljudele ja paleeseintele kiilkirjas terveid jutustusi oma sõjakäikudest ning vägitegudest.

Assüüria kuningail endil olid terved raamatukogud, mis koosnesid tuhandeist savitahvleist. Kui mõni selline "raamatuleht" juhtus maha kukkuma, purunes ta kildudeks nagu savikauss. Ja kui kuningas tahtis raamatut lugeda, pidid kümned orjad talle seda tuppa kandma.

Taolist raamatukogu on raske ette kujutada. Kui meie peaksime praegu kirjutama vihikute asemel savitahvleile, ei saaks me enam läbi lihtsa koolikotiga. Hommikuti sõidaksime kooli suure veoautoga, kast savi täis.

Selline oli "paber", mida maa seest kaevati. Ent milline paber ise kasvab?

Savitahvleil oli palju halbu omadusi. Nad olid haprad ja neid rikkus ka kergesti vesi. Juhtus tulema paduvihm, mida lossi raamatukogu katus pidada ei suutnud – ja peagi oli raamatukogu asemel lihtsalt toatäis märga savi.

Pealegi olid savitahvlid liiga kohmakad ja nendele kirjutamiseks oli tarvis tervet töökoda.

Siis leiutatigi vanas Egiptuses kirjutusmaterjal, mis oli märksa käepärasem ja hoopis lähedasem meie praegusele paberile. See oli õhuke ning laskis ennast rulli keerata; kirjutaminegi muutus hõlpsamaks.

Selleks materjaliks oli papüürus.

Oma nime laenas ta taimelt. Niiluse soiseil kaldail kasvas palju roogu ja kõrkjaid. Üks rooliik – papüürus – äratas inimeste tähelepanu. Selle pikad läikivad putked lasksid ennast hästi koorida. Kui saadud kiled mitmes kihis ristamisi üksteise peale asetada ja pressi alla kuivama panna, tekib tihe sileda pinnaga kangas.

Kuigi papüürus oma välimuselt ja omadustele juba lähenes paberile, ei osatud teda veel lehtedeks lõigata ega raamatuks köita. Ta keerati rullidesse, mida lugemisel läbi keriti. Ometi oli seda märksa hõlpsam teha kui savitahvleid kangutada!

Egiptuses olid kirjaoskajaiks peamiselt preestrid. Templitesse koguti sageli suured raamatukogud, mis koosnesid tuhandeist papüürusrullidest.

Papüürus oli kallis. Tema valmistamiseks kulus väga palju inimtööd – eks iga asja väärtus olene ju sellest, kui palju tema saamiseks tuleb tööd teha.

Esmalt tuli Niiluse kaldal papüürustaimi lõigata. Need olid tihtipeale kuni 15 sentimeetri jämedused ja üle 5 meetri pikad. Nii et nende lõikamine sarnanes rohkem metsaraiumisega!

…Roopadrikus häälitsevad ärevalt linnud. Läbi tihniku läigib siinseal tuhmilt Niiluse sogane vesi. Laial jõel pole ainsatki paati. Kõik näib olevat tühi.

Aga ei – pilliroost kostab lööke ja raginat. Niiskes leitsakus liiguvad seal inimesed. Need on jumal Osirise templi orjad, kes lõikavad papüürust. Muda koriseb paljaste jalgade all, otsekui imeb endasse orjade jalgu ega lase neid edasi. Maast tõuseb niiskust ning meeste paljad seljad läigivad higist. Tuhmilt tümpsuvad suurte nugade löögid papüürusvarte pihta.

Kord siin, kord seal vajub raginal puukõrgune putk. Väike inimkogu võtab tüveotsa õlale ning lohistab taime padrikust välja, lagedale. Aegajalt kihutavad sundijate käredad hõiked orje tagant.

Nii kestab tundide kaupa. Ühetooniline, raske, puhkuseta töö. Korraga lõikab kuuma vaikust hele hädakisa. Orjad tarduvad halba aimates paigale, sundija jookseb ligi. Rootihnikus peksleb krampides inimene – ori. Ta paljal säärel punetab kaks pisikest täppi.

Madu!

Sundija vaatab kartlikult ringi ja taganeb. Seda orja enam ei päästa.

Kuid peagi plaksub ta piits juba eemal. Rutem! Ärge venige!

Ja lagendikule, soisest jõekaldast eemale koguneb üha rohkem papüürusetaimi. Orjatöö ei peatu hetkekski…

Papüüruse lõikamine ise polnud veel kaugeltki kogu töö. Edasi kooriti vartelt sile ja sitke pealmine kile, mille ribad pandi kihtidena ristamisi üksteise peale. Saadud "pilliroomatti" kasteti jõeveega ning pandi siis pressi alla. Jõevees leiduva kleepuva muda ning taime enda liimja mahla abil kokkukleepunud liistakud moodustasidki papüüruse, millele sai kirjutada.

Kuid enne kui papüürusele sai kirjutada, pidid orjad lihvitud kivi või luuga veel palju tunde järjest papüürust siluma, et see küllalt siledaks muutuks. Päevade kaupa küürutasid inimesed kiviplaatidel palava päikese käes ja nühkisid papüürust, kuni see muutus libedaks ja läikivkollaseks nagu poleeritud luu. Alles siis oli ta kasutamiskõlblik.

Selline kirjutusmaterjal, mida nii rohke vaevaga valmistati, oli kättesaadav ainult ülikutele – neile, kes võisid kümneid orje papüürust tegema panna, et siis nädalapikkuse töö tulemuseks saada üheainsa rulli papüürust. Pealegi ei kasvanud papüürustaimed mitte igal pool. Peale Egiptuse leidus neid veel vaid Mesopotaamias ja Sitsiilia saarel.

Papüürusele kirjutati tol ajal sellesama taime juurtest saadud musta vedelikuga. See aga andis ennast pärast kuivamist hõlpsasti maha hõõruda ja mõneajalise kasutamise järel kustus kiri papüüruselt hoopis.

Meie päevini on neist Vana – Egiptuse kirjarullidest säilinud vaid üksikuid tükke ja riismeid. Neid hoitakse muuseumides ning teadlased uurivad nende abil Egiptuse ajalugu.

Kuningad ja keisrid andsid rahvastele seadusi ja tahtsid, et need oleksid jäädvustatud alatiseks. Arvas ju iga valitseja, et tema seadused jäävad kehtima igavesti! papüüruskiri aga polnud sugugi igavene. Seepärast otsiti tähtsamate riiklike ürikute ja seadustekogude tarvis kestvamaid kirjutusmaterjale. Kivi oli küll igavene, kuid temasse tähti raiuda oli liiga raske. Savitahvleile oli suhteliselt hõlbus kirjutada, kuid tahvlid ise olid haprad.

Kivi ega savi ei kõlvanud. Kuid milline peaks siis olema materjal, mis suudaks säilitada seadusi ja otsuseid läbi aastakümnete ning koguni sajandite, kartmata kuuma või külma, tuld või vett?

Niisugust materjali otsides jäi inimese pilk peatuma metallile. Selleks ajaks tunti peale raua ning vase ka mitmeid sulameid. Eriti viimaste hulgas leidus selliseid, mis olid küllalt pehmed tähtede sisselõikamiseks, kuid küllalt kõvad, et kirjutatut kas või sajandeiks säilitada.

Pole enam teada, kes esimesena sellele mõttele tuli, kuid säilinud plaatidest ilmneb, et Rooma keisrid lasksid oma seadusi juba metalli lõigata. Nii on teada, et ainuüksi keiser Vespasianuse ajal, kes elas ja valitses riiki I sajandil, see tähendab tuhat üheksasada aastat tagasi, kasutati Rooma Kapitooliumis tähtsamate riiklike ürikute jäädvustamiseks ära kolm tuhat pronksplaati.

Algul lõigati kiri ainult pronksi ja vaske. Kuid vask ja eriti pronks olid kallid – kunagi hinnati pronksi kulla ja hõbeda järel väärtuselt kolmandaks metalliks. Et kirjutamine niiviisi ülemäära kalliks läks, võeti pronksi asemel kasutusele seatina. Nii muutus asi juba lihtsamaks. Tina on ju nii pehme, et temasse võib suurema vaevata ükskõik millise terava raudesemega sõnu kraapida.

Märkmikeks kasutasid vanad roomlased foiniiklaste ja kreeklaste eeskujul vahatatud lauakesi. Need olid välimuselt samasugused nagu nood tahvlid, millele veel neli-viiskümmend aastat tagasi koolis krihvliga kirjutati. Krihvli asemel aga oli roomlastel terava otsaga metallist pulgake, nimega stilus. Stiluse teine ots oli lapik, sellega sai vahatatud pinda pärast kirjutatu läbilugemist uuesti tasaseks siluda. Umbes samuti, nagu meie tänapäeval teeme pliiatsiga, mille otsas on kustutuskumm.