PABER, MIDA KAEVATAKSE MAA SEEST,
PABER, MIS KASVAB ISE.
I osa
Vladimir Beekman

Juba hallil ürgajal, palju tuhandeid aastaid tagasi, tekkis inimestel oma igapäevases elus vajadus mõtete edasiandmiseks. Seda oli lihtne teha siis, kui jutukaaslane viibis samas. Vähemalt mitte kaugemal, kui kostab kõne või hüüdmine. Aga mis teha sel juhul, kui teine inimene on kaugel?

Mõte, mida öeldakse edasi suusõnal, ei säili. Heal juhul võivad seda korrata vähesed inimesed, kes kõnet kuulma juhtusid ja selle meelde jätsid. Kui nad aga unustavad, on kõik jutustatu kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki. Kuidas siis mõtteid ja jutustusi sündmustest säilitada?

Esialgu võtsid inimesed selleks appi joonistamise. Piltide abil püüdsid nad jäädvustada juhtunut, mis muidu oleks unustusehõlma vajunud. Näiteks mingit erakordset jahilkäiku. Joonistati odade ja vibudega jahimehed. Siis jooksev põder. Vaatajale oli kohe selge: kütid läksid põdrajahile. Edasi joonistati jälle põder, sarved meeste poole, ja üks jahimees pikali. Jälle oli selge: kütid said põdra kätte, kuid see ei jäänud rahulikult surma ootama, vaid ründas jahimehi. Võib-olla trampis ja puskis ta ühe neist koguni surnuks. Lõpuks joonistati mehed, kes põtra kannavad. Ja vaataja mõistis sellest: jaht lõppes edukalt ning kütid pöördusid rikkaliku saagiga koju tagasi.

Muidugi, võrreldes meie praeguse kirjaga oli piltkirjal üks oluline puudus: tema abil ei saanud öelda kaugeltki kõike ning vaataja võis joonistatut mõista omamoodi. Võib-olla puskis põder ühe jahimehe surnuks, aga võib-olla lõi ta ainult jalust maha ja mees tuli koos teistega õnnelikult koju tagasi.

Pealegi nõudis piltide joonistamine palju aega, oskust ning kannatust. Et joonistada üles kõike seda, mida me praegu võime mõne minutiga kirja panna, kulus tunde ja isegi päevi. Kõige vanemaid säilinud pilte loomadest ja inimestest leitakse meie päevil ürginimeste kunagiste eluasemete – kaljukoobaste – seintelt. Need on katkendid kõige vanemaist "raamatuist", mida inimesed on kirjutanud. Tolleaegsed inimesed elatusid peaasjalikult jahist ning kalapüügist. Seepärast võime koopaseintel kõige sagedamini näha just jahiloomade ning kalade kujutisi. Ei saa ju nõuda, et koopaelanikud oleksid pidanud joonistama maju või koguni lennukeid!

Nõnda siis oli ürginimese "paberiks" kaljune koopasein, millele joonistati värvilise taimemahlaga või raiuti pilte otse kivvi.

Mõistagi polnud seesugune kirjutamine kerge. Noil kaugeil aegadel nõudis kirjatöö peale oskuse veel ka tugevaid lihaseid ja raskeid tööriistu.

Kuid koopaelanikud kasutasid piltkirja oma teadmiste ja mõtete edasiandmiseks veel harva. Tavaliselt nad lihtsalt jäädvustasid üksikuid sündmusi oma elust. Seepärast võib koopaelanikke pidada pigem ürgaegseiks kunstnikeks kui kirjatarkadeks.

Alles aastatuhandeid hiljem kujunes pikapeale välja tõeline piltkiri ehk piktograafia. Siis hakkasid inimesed kasutama üksikuid pilte, looma, eseme või inimese kujutist sõnade ja silpide tähistamiseks. Sellest kirjast kujuneski välja meie praegune kirjaviis, kus iga täht märgib teatavat kindlat häälikut. Ja praegu on meil juba väga raske näha meie tähtedes seda või teist pilti, millest üks või teine täht on välja kujunenud.

Aga paber? Paberini on tee koopaseinast veelgi pikem kui tee näiteks härja pea kujutisest, mida vanad egiptlased kasutasid A-hääliku tähistamiseks, meie praeguse A-täheni.

Kirjutamiseks kasutasid inimesed algul kõike, mis oli käepärast. Kirjutati puukoorele, laastudele, kiviplaatidele ja paljule muule.

Tänapäeval ei tule kellelgi enam mõttessegi kirjeldada oma elujuhtumusi näiteks majaseinal, ürginimesele oli see aga tavaline asi.

Neist kaugeist aegadest on meie päevini säilinud otse hämmastavaid raamatuid.

Indias Amritsari linnas asub üks iidsemaid ja eriskummalisemaid raamatukogusid maailmas. See koosneb ühestainsast hiigelraamatust. Selle raamatu lehekülgedeks on suured marmortahvlid. Raamatu hoidmiseks on üles ehitatud terve hoone. "Raamatu loss" ehitati samuti marmorist ning kaunistati kulla ja karraga.

Vanal hallil ajal polnud inimeste elu maailmas kuigi rahulik. Alalõpmatute sõdade ja röövkäikude ajal tehti maatasa terveid linnu ja hävitati tohutuid varandusi. Selleks et päästa oma kätetööd hävitamisest, säilitada seda tulevaste põlvede jaoks, raiusid kivikirja meistrid oma raamatuid ligipääsmatuisse kaljudesse.

Üks selline kauge mineviku mälestusmärk avastati juhuslikult läinud sajandi keskpaiku. 1835.aastal oli inglise maadeuurija Rowlinson teel Iraanist Iraaki. Tühjadel päikesest kõrbenud aladel polnud kuigi palju sellist, mis ränduri pilku oleks paelunud. Aina liiv ja kuumad kivid. Võib-olla oligi see lihtsalt igavus üksluisest rännakust, mis sundis maadeuurijat lähemalt silmitsema suurt Behistuni kaljut. Rowlinson pööras binokli kalju poole – ja jahmus.

Kalju oli kaetud kirjamärkidega. Selle "raamatu" laiuseks mõõdeti 20 meetrit, kõrguseks 7 meetrit. Maapinnal seistes oli teda võimatu lugeda.

Rowlinson ronis kaljutippu kinnitatud köit mööda "raamatu" juurde ning joonistas maha viimase kui märgi, millest ta ise midagi aru ei saanud. Koju jõudnud, asus ta kirja uurima. Kulus tervelt kaksteist aastat tööd, enne kui uurija suutis leitud "raamatu" läbi lugeda.

Selles jutustati sündmustest, mis olid toimunud kahe ja poole tuhande aasta eest. Alistatud rahvad olid üles tõusnud tol ajal suure ja võimsa Pärsia riigi vastu, kes neid rõhus. Ent Pärsia kuningas Dareios I surus ülestõusu veriselt ja julmalt maha. Paljud linnad tehti maatasa. Rahvastele pandi veelgi raskemalt kaela orjaike. Mööda Pärsia lõputuid tolmavaid teid aga venisid päikeselõõsas tuhanded orjadeks aetavad sõjavangid ning karavanid sõjasaagiga.

Kuningas Dareios otsustas jäädvustada jutustuse oma sõjakast tasuretkest ka järeltulevaile põlvedele. Kindlasti pidid sajad ja tuhanded kiviraidurid ränka vaeva nägema, et täita käsku ja raiuda hooplevat jutustust kõigist sündmustest Behistuni kaljusse.