See juhtus alles möödunud aastal. Mul oli kõik õpitud ja ma hakkasin südamerahuga lugema "Onu Tomi onnikest", kui vanaema käsutas mind jälle magama. Mul oli aga just hirmus põneva koha pealt pooleli ja ma palusin teda ilusasti, et ta lubaks ainult selle lehekülje lõpetada.

Muidugi unustasin ma põnevusega, et ma ainult ühe lehekülje jaoks luba kauplesin, ja lugesin edasi. Korraga käis lüliti klõps ja tuli oligi kustunud. Ei aidanud midagi, mul tuli pimedas lahti riietuda ja voodisse kobida. Olin vanaema peale kangesti pahane ja magama ei saanud ka kuidagi jääda. Hirmsasti tahtsin teada, mis onu Tomist edasi saab. Ootasin, kuni vanaema norskama hakkas. Siis hiilisin imeettevaatlikult vanaema selja tagant põrandale ja haarasin käsikaudu kobades raamatu. Riiulilt leidsin ühe küünlajupi. Läksin pliidi ette, süütasin küünla ja pugesin sellega ning raamatuga peadpidi ahjuauku. Seal jätkasin käpuli maas lugemist.

Süvenesin lugemisse nii, et unustasin täiesti maailma enda ümber. Kuigi kaua ma aga sellises unustuses olla ei saanud, sest seesama maailm tuletas ennast mulle äkki ja ootamatult tugeva sähvakuga meelde just sellelt mu ihu poolelt, mis mul ahjuaugust upakil väljas oli. Sinna juurde kuulsin vanaema vihast häält:

"Ah või mind petma ka veel! Ah või öösel salaja silmi rikkuma, need on sul vist liiga head?! Tahad sa päris pimedaks jääda või mis? Tahad sa mul öösel salaja maja põlema pista?!"

Ta oli seekord nii vihane, et ma ei saanud talle mitte kui midagi selgitada, kuigi ma kõik ilusasti andeks palusin ning lubasin mitte enam nii teha.

Vanaema oli ja jäigi minuga pahaseks. Õigust öelda, eks pahane olin minagi, kuid sellel pole ju mingit tähtsust. Leidsin, et vanaema oleks võinud ikka pisut aru saada, mida raamatud mulle tähendavad, ja natuke rohkem ka minu huvide peale mõelda. Vähemasti ei tohiks ta nii suure tüdruku juures enam ihunuhtlust tarvitada!

Kuid raamatuid ei julgenud ma nüüd enam vanaema nähes hoopiski kätte võtta. Nii kestis see vist üle nädala ja mul oli lõpuks nii paha olla, et ma mõtlesin juba, et kui need raamatud vanaema nii väga vihastavad, siis ma ei hakka neid üldse enam kunagi lugema, ja et katsun siis tõepoolest natuke rohkem ja paremini õppida, nagu vanaema iga kord rõhutas, kui juturaamatud kõne alla tulid.

Meie pikale mossitamisele tegi aga ootamatu lõpu üks imelik juhtum, mille üle ma olen mitu korda mõelnud ja millest ma aga sugugi aru ei saa.

Juhtus aga nii. Vanaema saatis mind ühel õhtul poodi teed tooma. Pood oli rahvast täis ja mul tuli üsna kaua oodata. Olin juba päris leti ligi, kui nägin, et vanaema poeuksest sisse astus. Ta tuli muidugi vaatama, kuhu ma nii kauaks jäin. Vanaema astus minu juurde ja tahtis mulle midagi ütelda, kui nägin, et üks onu, meist tükk maad eemal, teda teretas.

Mis vanaemaga sel momendil juhtus, seda mina ei tea, kuid ta muutus näost nii imelikuks, krahmas mu ümbert kinni ja tõukas mind ukse poole. Püüdsin küll vastu seletada, et ma pole ju veel teed saanud, kuid tema sosistas ainult: "Lähme!" ning kiirustas mind enda ees lükates uksest välja. Kogu asi oli nii imelik ning arusaamatu ja muutus veel arusaamatumaks, kui vanaema juhtis mind pärast poest väljumist kõrvalmaja hoovi. Kui ma temalt sosinal aru pärima hakkasin, miks ta nii teeb, pani ta mulle koguni käe suule. Mul hakkas isegi pisut jube. Mõtlesin juba, et vanaema on ehk äkki mõni välismaa salakuulaja, kellel ollakse jälil, kuid see mõte tundus mulle endalegi pisut kentsakas – aga mida muud ma siis oskasin sellest asjast arvata?

Kuulsin, kuidas inimesed värava taga tulid ja läksid. Siis jäi korraga tänav päris tühjaks ja meie vanaemaga hiilisime koju hoopis teist teed kaudu kui harilikult. Ega vanaema mulle koduski seda asja rohkem selgitanud.

Kui küsisin ta käest:

"Vanaema, kas sa ei näinud, et üks onu esteks poes sind teretas?", siis vanaema, samuti nagu ei näinud poes selle onu teretamist, nii ei kuulnud seekord ka minu küsimust, vaid koguni ütles: "Kas sul siis täna õhtul midagi lugeda pole?"

See oli alles pööre! Seda juhust ei saanud kasutamata jätta. Võtsin kohe südame rindu ning ütlesin:

"Vanaema, luba ma loen sulle sellest raamatust midagi ette, siis sa saad isegi aru, et ma ei tahtnud seekord sugugi maja põlema pista."

Vanaema ei vastanud mulle ei ega jaa. Mina mõtlesin, saagu mis saab, ning alustasin lugemist. Esiteks kippusin kogelema, sest vanaema vaen raamatute vastu ning meie hiljutine kokkupõrge olid mul veel liiga elavalt meeles. Siis aga haaras lugemine mind nii kaasa, et ma aina lugesin, lugesin ja lugesin. Kui ma sinna kohta jõudsin, kus onu Tom jälle oma piinajate kätte satub, ja mul pisarad silmist raamatule tilkuma hakkasid ning ma lugemise katkestama pidin, kuulsin, kuidas vanaema ohkas:

"Hullutavad ka lapsi!" Kuid ma nägin, päris kindlasti nägin, et vanaemal endal olid silmad niisked.

Sellest ajast peale ongi meil vahetevahel sellised lugemistunnid ja need on meie kõige mõnusamad õhtud. Nüüd ei pane vanaema igakord sugugi tähele, et on juba hilja, et ma silmi rikun või et voolu läheb palju. Ehk olgu siis, et ta mõne tegelase peale vihastab. Siis hakkab ta algul nohisema, ja kui lugu ikka veel ei parane – ajab magama. Mõnikord räägime kahekesi veel voodiski edasi, kuidas oleks õigem olnud või mismoodi meie kangelane oleks parem võinud või pidanud toimima.

Ainult niikaugele ei saa ma vanaema iialgi, et ta vahel ise mõne raamatu ostaks – peale kooliraamatute. Tean ju küll, et ta palk on väike, aga mõne üksiku vahel õige harva võiks ta siiski osta. Raamatud ei ole ju nii kallid.

Mul on ainult Helle ema kingitud "Tsaar Saltan". Ta vist sai aru, kui väga ma seda raamatut ihaldasin, sest ühel päeval, kui ma seda jälle järjekordselt laenama läksin, ütles ta:

"Sa võta see raamat päris endale. Helle sellest nagunii veel midagi ei tea, lõhub niisama ära." See oli hirmus kena tema poolt.