Kirjutaja töötab selga sirutamata. Varavalges istub laua taha ja lõpetab töö alles õhtuehaga. Tema ees on lahti nahkköites, vasksete lukkudega raamat. Ainult mõned vähesed lehed jõuab kirjutaja päeva jooksul paremalt vasakule ära pöörata. Ta ei loe seda raamatut, vaid kirjutab ümber. Maalib püüdlikult ühe tähe teise järel, kastes pintslit ühtelugu savipotikesse, mille sees on värv.

Värv?

Jah, see ei olnud eksitus. Eks kuulu ju tintki suurde värvide perekonda. Ka tinti on mitut värvi: punast, sinist, rohelist… Kuid alguses tunti ainult musta tinti.

Venemaal on iidseist aegadest tuntud õige paljusid tindi valmistamise viise…

Metsalagendikul oksarisu all kasvab seen. Välimuse poolest on ta õige näotu: peenike kidur vars, sinakas kübar. Seenelised lähevad tast mööda: mingisugune söögiks kõlbmatu seen, kellele teda vaja!

Söögiks kõlbmatu küll, aga mitte "mingisugune". Suppi temast muidugi ei keeda, aga see-eest võib temast saada head tinti. Ega teda asjata tindiseeneks nimetata.

Teda ei tohi ainult liiga vara ära murda. Las kasvab oma kasvu täis ja läheb vanaks. Kui seene kübar ripakile vajub ja mustaks sültjaks massiks muutub, siis tarvitseb ainult mõned niisugused kübarad pudelisse pista – ja tint on valmis. See meetod on lihtne ja ammust ajast kasutamist leidnud.

Tinti valmistati ka kirsikividest, eriti sageli aga "tindipähklitest". Tõsi küll, need ei kasva mingi "tindipuu" otsas ega olegi õieti pähklid, vaid hoopis väikesed kasvajad tammepuu lehtedel. Noist "pähklitest" sai väga head tinti.

Kirjutaja aga valmistas tinti teistsugusel viisil. Ta võttis noore lepa koort, pani potti, valas kalja peale ja pistis ahju keema. Hiljem viskas potti veel mõned raudnaelad. Nüüd jäi üle vaid kannatlikult oodata. Alles kaheteistkümne päeva pärast sai valmis kiirkirjutamise tint.

Niisugune nimetus ei tähendanud seda, nagu oleks ümberkirjutaja käsi tindi abil kiiremini liikunud. See tint lihtsalt kuivas kiiremini, lehe võis rutem ümber pöörata ja uue lehekülje kirjutamist alustada. Aga kui palju niiviisi aega võideti!

Ühe raamatu ümberkirjutamiseks kulus pikki kuid ja isegi aastaid.

Nii kestis see kuni trükipressi leiutamiseni.

Ent enne selle käikulaskmist pidid esimesed trükkalid tindiga hüvasti jätma: neile see enam ei kõlvanud. Oli vaja luua spetsiaalne värv – trükivärv, kuid see ei õnnestunud sugugi nii kohe. Uuele värvile esitati erilisi nõudmisi: ta pidi hästi paberi külge jääma, pikaks ajaks tooni esialgse värskuse säilitama, veekindel olema…

Suures osas aitas neid tulemusi saavutada värnits – paks tumekollane õlijas vedelik. Õieti ongi ta õli. Parimat värnitsat saadakse linaseemneõlist. Ainult et teda on väga ebameeldiv valmistada: ümberringi levib terav vastik hais.

Keskaegse Saksamaa linnades peeti värnitsakeetmist põlgusväärseks ametiks. Sügiseti, kui talupojad linaseemneõli kohale vedasid, tuli värnitsakeetjatel oma kodulinnast välja minna. Linna ülemkiht – aadlikud, kaupmehed ja muidu tähtsamad kodanikud – ei tahtnud kuuldagi, et seda "lehkavat löga" nende lähedases naabruses valmistatakse.

Mis siis vaesed käsitöölised pidid tegema?

Nad ladusid oma lihtsa kraami vankrile ja asusid teele. Mõnes lagedas, inimtühjas paigas seati siis katlad üles ja värnitsakeetmine läks lahti. Päevast päeva suitsesid lõkked vahetpidamata. Õli mulises ja muutus aina paksemaks. Lõpuks oli värnits valmis.

See oli käsitöölise jaoks õnnelik päev. Terved suguvõsad sõitsid seks puhuks nende juurde kokku – naised, isad ja lapsed. Nii kaua ei olnud nad üksteist näinud! Nüüd aga see-eest ei olnud rõõmul otsa ega äärt. Siinsamas katelde juures tähistati suure pidutsemisega töö lõppu…

Trükkalitöökojas oodati kannatamatult värnitsakeetjate tagasitulekut. Kohalejõudnud värnits läks sedamaid käiku: see segati kõige harilikuma nõega. Sest nimelt just nõgi on trükivärvi alusmaterjal.

Ja näe, lebabki laual valmis raamat ning jutustab tuhandetele inimestele seda, mis musta trükivärviga valgele paberile on vajutatud.