Läksime kõik kolmekesi edasi. Nüüd ei tahtnud vanake mingil tingimusel tagasi minna. Ja ka mina lakkasin teda kutsumast. Nööp, milline ta ka ei ole, on siiski jälg.
     Teisel päeval jäi vanake palavikku. Üleni kuum, vabiseb, aga maha heita ei taha. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu, vajus meelemärkusetult kokku. Askeldasin temaga päeva kaks nagu oma sugulasega – nii olin temaga harjunud - ,kuid aidata ei saanud millegagi.
      Vanake suri, aga nööp jäigi talle pihku. Matsime ta maha ja läksime tagasi, ainult et teist teed mööda. Siin aga, nagu kiuste, hakkasime leidma tõelisi jälgi. Esmalt leidsime tuleaseme, edasi – pudelikese, aga siis kõige huvitavama asja – tükikese puukoort. Hoian teda juba mitu aastat alal.”
      Kapten tõi kastikese kolmemastilise laeva kujutisega kaanel, avas selle ja võttis sealt tüki kasetohtu, millele oli joonistatud pilt.
      “Selle pildi joonistas üks indiaanlastest, kes olid salga saatjaiks,” jätkas kapten. “Nähtavasti sattus salk teelt kõrvale ja eksis kaua mööda metsi. Et anda endast märku, jätsid saatjad oma suguharu kommete kohaselt metsa teate – kirja puukoorel. Kiri oli löödud väikesel lagendikul nähtavale kohale puu külge. Pilti seletada aitas mul indiaanlasest saatja.

     Tema sõnade järgi tähendab lendav lind – teekonda. Kaheksa inimest ja nende kõrval kaheksa püssi – need on sõdurid, kellede seas oli ka Tom. Kuus väikest kujukest – need on ekspeditsioonist osavõtjad. See, kes on raamatuga, on juht. Mees piigiga ja teine piibuga – need on indiaanlastest saatjad. Lõkked tähendavad peatuspaiku. Kobras ülespidi jalgadega tähendab, et üks indiaanlastest, nimega Kobras, hukkus teel.

    Kohe peale seda, kui leidsime selle kirja, otsustasin ma uuesti alata salga otsimist. Me läksime seda teed mööda edasi ja nädala pärast leidsime eksinud salga.”