Lugu hukkunud salgast
I osa

     “See juhtus,” algas kapten, “aastal 1837. Olin siis veel üsna noor mees. Sõitsime Mississipi jõge mööda aurikul “George Washington”, samal, mis hiljem hukkus aurukatla lõhkemise tõttu.
      Kord New Orleansis tormas meie laeva terve salkkond inimesi. See oli ekspeditsioon, kes läks uurima soid ja metsi, millest nüüd pole enam jälgegi.
      Kõik noored lõbusad inimesed. Ainult ülemus oli elatanud ja tõsine mees. Ta ei armastanud naljatada, vaid vaikis enamasti ja arvutas midagi oma märkmikus. Kohe oli näha, et ta oli teadusmees.
      Kui salk läks kaldale, jäi aurikul nii vaikseks, nagu oleks ta täiesti tühjaks jäänud.
      Möödus kolm või neli kuud – ei mäleta. Ma olin siis juba teisele laevale – “Medusale” üle läinud.
      Läheneb mulle kord üks reisija, niisugune hall vanake ja küsib:
      “Teie olete John Kipps?”
      “Mina see olen,” ütlen ma.
       “Olen kuulnud, et sõitsite varemalt “George Washingtonil”?”
       “Sõitsin küll. Aga miks see teid huvitab?” küsisin ma.
       “Vaat milles asi seisab,” ütleb tema. “Sellel laeval sõitis uurijate salgaga minu poeg Tom. Ja läkski kaduma kõige salgaga. Kui palju neid ka otsiti, kuid siiski ei leitud. Nüüd sõidan ise otsima. Võib – olla lamab ta kuskil haigena.”
        “Kas te siis nii üksinda lähetegi?” küsisin ma.
       “Ei”, vastas tema. “Mul on tingimata vaja seltsilist. Kas teie ei tea juhatada, kes nõustuks minuga kaasa tulema? Rahast pole mul kahju – kui vaja, müün farmi maha.”
       Mõtlesin pisut ja ütlesin:
       “Kui ma teile sobin, on kaup koos.”

      Teisel päeval läksime kaldale. Varustasime end moonaga, ostsime püstoleid, karabiine, telke, palkasime indiaanlasest juhi, küsitlesime ümberkaudseid inimesi ja asusime teele.
      Mitu miili me läbi käisime, seda on raske öelda. Kuigi olen küll terve mees, hakkas siiski jõud nõrkema. Maakoht oli seal niiske, soine. Püüdsin vanakest veenda, et pöörduksime tagasi.
      “Nähtavasti oleme teelt kõrvale kaldunud. Kui salk oleks siit möödunud, oleks temast mingeid jälgi maha jäänud. Aga me käime juba mitmendat päeva – ja veel ei ühtki tukki ega tuleaset.”
      Juht soovitas sama.
      Näis, et oleksime saanud vanakese oma nõusse, aga vahele segas, kujutlege vaid, lihtne vasknööp.
       Jäime väikesele lagendikule puhkama. Seadsime indiaanlasega lõkke valmis, hakkasime telki üles seadma. Vanake istus kännul ja hüüatas:
      “John, vaata, nööp!”
      Vaatasin: tõepoolest nööp, niisugune, nagu kandsid tollal sõdurid.