“See juhtus,” algas kapten, “aastal 1837. Olin siis veel üsna noor mees. Sõitsime Mississipi jõge mööda aurikul “George Washington”, samal, mis hiljem hukkus aurukatla lõhkemise tõttu.
      Kord New Orleansis tormas meie laeva terve salkkond inimesi. See oli ekspeditsioon, kes läks uurima soid ja metsi, millest nüüd pole enam jälgegi.
      Kõik noored lõbusad inimesed. Ainult ülemus oli elatanud ja tõsine mees. Ta ei armastanud naljatada, vaid vaikis enamasti ja arvutas midagi oma märkmikus. Kohe oli näha, et ta oli teadusmees.
      Kui salk läks kaldale, jäi aurikul nii vaikseks, nagu oleks ta täiesti tühjaks jäänud.
      Möödus kolm või neli kuud – ei mäleta. Ma olin siis juba teisele laevale – “Medusale” üle läinud.
      Läheneb mulle kord üks reisija, niisugune hall vanake ja küsib:
      “Teie olete John Kipps?”
      “Mina see olen,” ütlen ma.
       “Olen kuulnud, et sõitsite varemalt “George Washingtonil”?”
       “Sõitsin küll. Aga miks see teid huvitab?” küsisin ma.
       “Vaat milles asi seisab,” ütleb tema. “Sellel laeval sõitis uurijate salgaga minu poeg Tom. Ja läkski kaduma kõige salgaga. Kui palju neid ka otsiti, kuid siiski ei leitud. Nüüd sõidan ise otsima. Võib – olla lamab ta kuskil haigena.”
        “Kas te siis nii üksinda lähetegi?” küsisin ma.
       “Ei”, vastas tema. “Mul on tingimata vaja seltsilist. Kas teie ei tea juhatada, kes nõustuks minuga kaasa tulema? Rahast pole mul kahju – kui vaja, müün farmi maha.”
       Mõtlesin pisut ja ütlesin:
       “Kui ma teile sobin, on kaup koos.”