Lähedased sugulased
A. Vladimirov, N. Ossipov

 

Laual lebavad värvipliiatsid ja vesivärvid. Tüdruk võtab pliiatsi, pärast pintsli – ja paberile jääb kaks joont. Kui värv kuivab, ei oskagi ehk vahet teha, kumb joon on tehtud vesivärviga, kumb pliiatsiga. Ja polegi midagi imestada: nii ühel kui ka teisel juhul on ju tegevuses olnud värv. Tõsi, vesivärvipätsikeses on kohe nähtaval, pliiatsis aga peidetud puidust vammuse varju. On väga võimalik, et vesivärv ja värvipliiatsi süsi on mõlemad valmistatud ühest ja samast värvist. Ainult et vesivärvile on lisatud glütseriini ja kummiaraabikut. Glütseriini selleks, et värvipätsike ära ei kuivaks ja kaua oma kvaliteedi säilitaks. Kummiaraabikut selleks, et värv paberil ei praguneks. Pliiatsivärvile aga on juurde lisatud valget savi – kaoliini. See ei lase pliiatsisöel laiali pudeneda.

Tulebki siis niiviisi välja, et välimuse järgi otsustada ei maksa. Ehkki värvipliiatsid ja vesivärvid pole omavahel üldsegi sarnased, on nad tegelikult lähedased sugulased.

 

 

A. Vladimirov, N. Ossipov. Punane, kollane, sinine. Tln.: Eesti Raamat, 1972. Lk. 81.