Esimesed hommikused päikesekiired tungisid läbi tiheda lehestiku väikesele metsalagendikule. Külm öö, nagu neid siin orus tihti ette tuleb, oli andnud koha valgusele ja soojusele. Metsa niiskus tõuseb siis veel korraks tihedaks uduks, kuid haihtub peagi. Uus päev on alanud.

Äkki rikub selle vaikse kohakese rahu käratsevate meeste saabumine. Neil on saapad jalas ja kiivrid peas. Ei, nad ei sarnane metsavahiga, kes siin vahel hommikuti oma ringkäiku teeb. Tema astub vaikselt ja seisatab mõne puu juures, et sellele mõni hea sõna öelda. Need võõrad mehed aga trambivad puu juurest puu juurde, vaatavad kaarte, hõikavad üksteisele midagi, mõõdavad ja märgivad: üks suur punast värvi joon ühele tüvele, kaks teisele. Puud on vaikseks jäänud, vaatavad murelikult ringi, rahustavad lehti, kuulatavad... Oravad hoiavad puuõõnsustes hinge kinni. Isegi linnud vaikivad...

Võiks arvata, et metsas ei ole enam ühtegi elanikku.

Mis siin täna toimub?

Mida need inimesed teevad?

Kui mehed lõpuks lahkuvad, ohkavad puud kergendatult. Kerge tuuleiil tõttab läbi metsa. Nüüd on puudel mahti ennast ja üksteist silmitseda. Kastanipuu, kes on juba saja viiekümne aastane ja keda austatakse tema tarkuse pärast, ütleb: "Vaadake, mu jalg kannab inimese tehtud punast märki!"

Haab, kes tavaliselt väriseb iga väiksemagi tuulehooga, on täna hirmust täiesti kange. Temagi tüvele on pintsliga veetud kaks punast jutti.

Uhke igipõline kask on nii mõttesse vajunud, et ei pane ümbrust üldse tähele. Järsku hakkab keegi hädaldama.

"Ma ei taha seda plekki oma rohelisel rüül. See on inetu ja see värv ei meeldi mulle."

"Ja milleks seda vaja on?" nutab üks noor kuusk.

"See on märk, mille panevad puuraidurid. Niiviisi valivad nad meie hulgast välja need, kes lähevad saeveskisse," vastab kastanipuu, metsa kõige vanem ja targem.

"Ma ei taha! Olen ju veel noor! Ma ei ole nii suur kui teie. Ma ootan kevadet ja suve. Ootan aega, mil päike paneb mu okkad läikima. Talvel aga saab minust puude kuningas – siis kui mind jõulukuusena laste juurde tuppa viiakse. Ma olen seda aega nii väga oodanud," halab väike kuuseke.

Nüüd on igaüks mõistnud, mis juhtub nendega, kelle tüvele on tõmmatud punane joon. Kõige nukram näib olevat aga väike kuuseke. Vana kastanipuu püüab teda lohutada:

"Ära ole kurb. Meid ootab ees kuulsusrikas tulevik."

"Mul pole vaja sinu kuulsust... või mis sa ütlesid, tulevikku. Teie olete minu perekond. Ma tahan maailma vaadata teie juures kasvades."

"Ma saan sinust aru, kuid sulle on määratud teistsugune saatus. Nagu meiegi, pead sa sellega leppima."

Järgmisel ööl magab kuuseke väga halvasti. Teda piinavad mitmed hirmsad unenäod.

Hommikul äratavad metsaelanikke taas võõraste meest hõiked.

"Pidage! Siin see koht on! Raiuge maha kõik puud, mis on punasega märgitud," hüüab keegi.

Väike kuusk kardab nii väga, et okkadki tõusevad okstel püsti. Tuul sahistab puude latvades, püüdes neid rahustada. Puuraidureid ei rahusta aga miski – nad haaravad kirved õlalt ja varsti kõmab mets rasketest kirvehoopidest. Puud langevad mürtsatades kõrge rohu sisse, keerutades üles lehe- ja tolmupilve. Õhtul, kui päike loojub, ronivad mehed veoautodesse ja sõidavad minema. Metsalagendikul on maad võtnud vaikus. Kõik puud on nukrad ja põrnitsevad rohkem omaette. Esimesena hakkab rääkima kastan. Seejärel ärkavad ka teised tardumusest ja kümneid küsimusi sajab siit ja sealt.

"Jääge vait ja kuulake mind!" ütleb kastan. Kõik jäävad tasa ja vanim puu alustab:

"Homme lahkume meie, kes me siin pikali olema, saeveskisse. Ärge meie pärast muretsege. Me ei saa küll kunagi rõõmsa leegiga ahjus põleda, aga siiski saame me omamoodi kasulikud olla."

Metsalagendikule jäänud puudel on ikkagi kahju sõpradest lahkuda.

Varahommikul asuvad mehed taas tööle. Jälle on terve mets täis kirvelööke. Puud laasitakse ja tüved ning oksad rändavad edasi autokasti.

Juba mõne tunni pärast leiavad vana kastan ja väike kuusk end kõrvuti saeveski õuel lebamas.

"Noh, mu väike, oleme teel suure seikluse poole! Ära karda, mina olen sinu kõrval."

Kuuseke jätabki nuuksumise. Pole tal ju enam oksigi, mille taha pisaraid peita. Koos paljude teiste puutüvedega laaditakse kaks sõpra masinale, mis neid suure tünni juurde sõidutab. Seal pannakse nad imeliku vedeliku sisse ujuma. Väike kuuseke püüab vapper olla: "Hei, suur kastanipuu, oled sa ikka veel siin?"

"Jah, ma näen sind toobris," vastab kõmisev hääl.

"Siin on päris tore!" muheleb kuuseke. "Mis sa arvad, kas me jääme kauaks siia vanni? Siin on mõnus, vesi on parajalt soe."

"Kannata! Küll sa varsti näed, mis juhtuma hakkab."

On möödunud mitu päeva, kui ühel hommikul hüüab väike kuusk:

"Suur kastan! Ma olen kokku liimitud: kõik minu keha kiud on kokku liidetud."

Tõepoolest, noorest puust on saanud suur hall papitahvel.

"Ütle ometi, kuidas see värv mulle sobib? Kas roheline ei olnud ilusam?"

Vana puu puhkeb naerma:

"Muidugi mitte, mu poiss, sinust on saanud lihtsalt teine materjal: sa olid puu, nüüd oled paber."

"See on vahva! Kuid mis minust edasi saab?"

"On saabunud aeg hüvasti jätta. Nüüd lähevad meie teed lahku. Sind koos paljude teiste samasuguste pappidega viiakse vabrikutesse ja teist tehakse ajakirju, ajalehti, pakendeid või pappkaste."

"Aga kui ma tahaksin olla klassipäevik või vihik, mida ma siis peaksin tegema?"

"Siis peaksid sa olema veel valgem."

Kui hallist papitahvlist tehti vihikule ilusad kaaned, sattus meie kuusepuu ühe väikese toreda poisi juurde. Ühel päeval kirjutas see poiss vihikusse luuletuse metsast. Nüüd tundis väike kuusepuu end tõeliselt õnnelikuna.

Lapsed, kui te raamatu kätte võtate, mõelge siiis selle peale, mida pidi läbi elama väike kuuseke, enne kui temast sai valge paber. Ja ärge raisake paberit! Kõik täis kirjutatud ja täis joonistatud paberilehed ning läbiloetud ajalehed saab kokku koguda. Neid võib veel kord kasutada uue paberi valmistamiseks. Sellega hoiate te metsa.