(Agu Sihvka kiri kirjasõber Karlile)

Jaan Rannap

Tervist, kirjasõber Karli!

Nagu kalender näitab, on nüüd jälle minu kord kogemusi vahetada ja kirjutada sulle, kuidas elame ning mis uudist. Ja ma alustangi kohe sellest, kui minu ja mu pinginaabri juurde tuli rühmanõukogu esimees Silvi Kullerkupp ja ütles, et Sihvka ja Kiilike, kõigil on pioneeriülesanded, aga teil ei ole. Ja et nüüd hakkate käima kaks korda nädalas lasteraamatukogu kollektiivi abistamas.

Pioneer räägib tõtt ikka ja alati, ning ma tunnistan, et me ei olnud üldse vaimustatud, nagu peab olema.

Mina ütlesin:

"Igas ajalehes kästakse pioneeritöösse romantikat tuua, kuid mis romantikat on raamatukogus. Seal on ainult raamatud."

Minu sõber Kiilike ütles:

"See on ebaõiglane." Mille all ta mõtles, et teistele anti paremad pioneeriülesanded, sest viis poissi käivad iga nädal abiks pagaritööstuses, neli tuletõrjedepoos ja on saanud juba pirukaid pugida ning vett pritsida, milleks raamatukogus iialgi võimalust ei ole."

Silvi Kullerkupp kirtsutas meie protesti peale nina. Ja ütles:

"Pioneeriülesanne ei pea olema lõbuasi." Aga kui me teda ei uskuvat, soovitas küsida klassijuhatajalt.

Muidugi ei küsinud me klassijuhatajalt midagi, sest seda keelas elutarkus. Leppisime olukorraga ja läksime raamatukogusse, et kõigil meie rühma pioneeridel oleksid sidemed töökollektiividega.

Raamatukogu töökollektiiv võttis meid rõõmsalt vastu ja käskis ennast kutsuda tädi Liidiaks. Ja näitas oma majapidamist, kus olid, nagu arvata võis, ainult raamatud. Pärast seda ta küsis:

"Mis on meie töös kõige raskem?"

Mina ütlesin, et tolmupühkimine, ja Kiilike ütles, et vajaliku raamatu riiulitelt ülesleidmine. Aga meil kummalgi ei olnud õigus, sest tolmu vastu oli tolmuimeja ja raamatute kaotsimineku vastu kartoteek.

Pärast seda läks minu ja Kiilikese meel palju kergemaks, sest nüüd võis arvata, et tolmu pühkima ja raamatuid laduma meid ei panda. Ja meis tärkas uudishimu.

"Mis siis on kõige raskem?" küsisime korraga.

"Kohusetundetute lugejate käest raamatute kättesaamine," ütles tädi Liidia. Ja näitas meile paksu pakki kaarte, kus iga kaart tähendas üht niisugust lugejat.

Pool tundi hiljem kõndisime juba mööda alevit, sest pioneer ei karda tööd ega raskeid ülesandeid, nagu Kiilike ka tädi Liidiale ütles. Ja kella viieks oli meil paberis terve pakk raamatuid ning me oleksime võinud täie õigusega tagasi pöörata. Aga Kiilike soovis veel läbi minna ühest Rinnaku tänava majast, sest temal tuli äkki isu teist korda lugeda "Kevade" raamatut, mis räägib Tootsist ja samuti Kiirest, kellel kadusid saapanööbid.

Rinnaku tänaval on uued individuaalmajad. Kui me jõudsime suure raudvärava number üheksa taha, kus pidi elama raamatu "Kevade" laenutaja, VII-b klassi poiss Puhvel, ütles Kiilike:

"Teeme nüüd luuret." Ja küsis:

"Kuidas saab kõige paremini teada, kas majas on koera või ei ole?"

Et mina ei teadnud, vastas Kiilike ise:

"Tuleb aia ääres haukuda."

Siis haukus Kiilike neli ja mina kolm korda, kuid mingit vastuhaukumist ei olnud kuulda. Küll aga tehti maja aken lahti ja üks hääl hüüdis:

"Polla, Polla, Polla! Tuksi, Tuksi, Tuksi!" ja mitu leivakontsu lendas vihinal üle aia.

See oli Kiilikesele väga solvav, sest meie tuleme asja pärast, aga pillutakse leivakontsudega. Samuti pani ta pahaks, et kõik läksid tema pihta, aga mind ei tabanud ükski. Ja ta hüppas väravast sisse.

Nagu nüüd nägime, rinnutas VII-b klassi õpilane Puhvel maja otsaaknal ja itsitas suure mõnuga. See tegi Kiilikese veel vihasemaks ja ta põrutas:

"Mis pildumine see on! Endal raamatukogu raamat mitu kuud tagasi viimata!"

Aga Puhvel ainult naeris selle peale. Ja küsis, et mis see Kiilikese asi on. Ja kui Kiilike ütles, et tema on raamatukogu volinik, lubas Puhvel niisuguste volinikkude peale vilistada, mida ta ka tegi kahe sõrme kaasabil.

Kirjasõber Karli! Kindlasti oled sa oma Jänesvere koolis olnud korrapidaja ja käskinud mõnda vanema klassi poissi, kes on sinust suurem ega võimalda seetõttu jõuga mõjutamist, vahetunniks klassist välja minna. Kui ta siis on sinu peale ka vilistanud, tead sa omast käest, mis tunne meil oli.

"Nüüd läheb mul kops üle maksa!" ütles Kiilike. Aga mina olin tasakaalukam ja sosistasin nagu Karlsson katuselt: rahu, rahu, ainult rahu. Ja tuletasin Kiilikesele meelde, et oleme seal ametiisikutena.

Selle peale võttis Kiilike end kokku, küsides nagu ametiisik:

"Kas siin on Rinnaku tänav kaheksa?"

"Oletame, et on," irvitas VII-b klassi poiss.

"Kas sina oled Vello Puhvel?"

"Oletame, et olen," itsitas Vello Puhvel. Ning tehes näo, nagu ta meid ei tunneks, küsis:

"Mis teil asja oli?"

Rahu, ainult rahu, ütlesin Kiilikesele jälle, aga sellest ei olnud enam abi. Sest Kiilikesel oli juba kops üle maksa ja ta käratas ilma igasuguse ametlikkuseta:

"Raamat siia, otsekohe!"

Palju kisa, vähe villu, ütleb vanasõna, mida sa, kirjasõber Karli, kindlasti tead, ning nii oli see ka seekord. Raamatu toomise asemel sülitas VII-b klassi õpilane Kiilikese saapale, tõmmates selle järel akna kinni. Ja kui me ähvardasime, et kaebame ta isale või emale, naeris VII-b klassi õpilane Puhvel ha – ha – ha ning ütles, et tema vanemad on mõlemad linavabrikus õhtuses vahetuses.

Rinnaku tänavalt ära minnes olime väga vihased. Ja Kiilike ütles, et tema seda asja nii ei jäta. Ja seekord oli tal ka tõsi taga, mis nähtus sellest, et ta kadus tükiks ajaks internaadist ära, aga kui tagasi tuli, kutsus mind kõrvale ning tõmbas põuest kahe rauaga püstoli, mida ma olin varem näinud Kiilikese tädimehe klaaskapis.

"Sure, koer!" ütles Kiilike. Ja pani ette minna tagasi Rinnaku tänavale relvastatud kujul, et niimoodi tuua ära raamat, mis jäi kätte saamata.

Tõe pinnale jäädes pean ma ütlema, et olin esialgu selle plaani vastu. Ma ütlesin:

"See ei ole üldse teada, kas püstoli ähvardusel raamatu kätte saab."

Aga Kiilike ütles:

"Saab küll. Ega Puhveli - poiss ju tea, et rauad laadimata."

Mina ütlesin:

"Tema vanemad võivad koju tulla."

Aga Kiilike:

"Niipea ei tule. Kuulsid ju, et on õhtuses vahetuses."

Veel ütlesin ma, et poiss võib pärast hirmust toibumist teatada miilitsasse ja organiseerida meie jälitamist, kuid Kiilike ütles, et selle vastu on abinõu. Ja pani ette kasutada valeriideid.

Siis ma võtsingi Kiilikese pealekäimisel klassivend Viktor Kauri pruuni kuue kaenlasse ja Kiilike võttis voodinaaber Peeter Topi oma. Mis sündis ilma luba küsimata, sest mõlemad olid treeningul. Ja Kiilike ütles, et sellest pole midagi, et Kauri kuub on mulle põlvini ja tasku juurest lõhki rebitud. Ja veel kahekorra krae ning kortsunud revääridega. Et valeriided peavadki niisugused olema.

Rinnaku tänava juures pugesime suurde ilupõõsasse, mille nime ma ei tea, ümber riietuma. Ja minul oli õnne ja ma leidsin tühja pudeli, mis maksab kaksteist kopikat ning sai kohe kaasa võetud, sest parem varblane peos kui vares katusel. Aga Kiilike ajas endal ja minul juuksed sassi ja muutis söetüki abil näojooni.

Kui ettevalmistused olid tehtud, jooksime üle tee maja number kaheksa aeda. Aga edasi kohe eeskotta, kus Kiilike võttis välja püstoli ning koputas päraga toauksele.

"Nüüd ta tuleb," sosistas Kiilike, ja nii see ka oli. Sest kui kostsid lähenevad sammud ja uks lahti tõmmati, seisis seal just see, keda vaja. Ja hakkas kohe taganema, aga Kiilike sihtis püstoliga, kõndis talle järele ning ütles muudkui: "Sure, koer!" Ja käskis lagedale tuua raamatukogu raamatu "Kevade".

Niimoodi nad kõndisid peaaegu üle toa. Siis poiss komistas ja vaatas kõrvale. Ja hakkas itsitama. Ja muidugi vaatasin ka mina sinna, kuhu tema oli vaadanud, ning mul läksid jalad nõrgaks. Sest selle ukse kõrval, kust me olime sisse tulnud, seisis pikk mees, kes oli meie kooli direktor.

Kauge kirjasõber Karli! Ma olen kindel, et sul on elus tulnud ette hirmsaid silmapilke, kus veri tarretub soontes ja mõte küsib: olla või mitte olla? Tuleta neist meelde kõige kohutavam, ja sa mõistad, mida meie tundsime. Kiilikese hambad tegid plaginat nagu kooli ksülofon. Ja kuigi ta katsus kaheraudset kõigest väest taskus toppida, ei läinud see korda käte värina tõttu.

Ainuke, kes rõõmustas, oli VII-b klassi õpilane Puhvel, näidates seda välja kõrvuni tõmmatud suuga ja vastu põlvi tagumisega.

Nagu sa arvata võid, hoidsime Kiilikesega pilgu põrandal. Ja muidugi ootasime, mis direktor ütleb. Aga meie imestuseks ei öelnud ta meile midagi, vaid ainult VII-b klassi õpilasele Puhvelile, ja nimelt järgmist:

"Seda poleks ma oma õepojast küll oodanud!"

Niisuguse jutu peale tõstsime meie muidugi silmad, mis võimaldas kindlaks teha, et Puhvelil on naerutuju palju vähemaks jäänud. Ja kui siis direktor põrutas, et raamatuid oskad laenata, aga tagasi viia ei oska, oli Puhveli naerutuju täielikult kadunud.

"Elu on täis ootamatusi," ütleb vanarahvatarkus, ja tõesti tõsi. Sest nüüd astus direktor meie juurde ja küsis:

"Nii et teie olete siis raamatukogu kullerid?" – mille peale meie noogutasime.

"Ja nüüd on teie pioneeriülesanne laisku laenutajaid külastada?" – mille peale meie jälle noogutasime.

"Aga kes sellele mõttele tuli, et ilmuda kohale… nii…?" ja ta osutas Kiilikese kaheraudsele ja meie valeriietusele.

Siinkohal sain ma aru, et tõe huvides tuleb mul sõna võtta, ning ma ütlesin:

"Tema tuli!" ja lükkasin Kiilikest ettepoole.

Aga Kiilike ütles:

"Plaani pidasime ikka kahekesi," ja tiris mind ka.

"Nii, nii!" patsutas direktor Kiilikesele õlale. "Sinu tundsin kohe ära. Kivirünta-punta-änta. Sina oled siis Toots…"

Sel hetkel kukkus minu seljas oleva Kauri kuue katkisest taskust põrandale pudel sildiga "Viru Valge", mille ma olin põõsast leidnud. Ja direktor ütles:

"Aga sina – Lible." Ja ta hakkas naerma, millega meie igaks juhuks ühinesime, ehkki ei saanud midagi aru.

Sina, kauge kirjasõber Karli, kes sa neid ridu rahus ja vaikuses loed, taipad muidugi otsemaid, mida meie direktor mõtles, aga meil võttis see aega. Ja alles siis, kui direktor küsis: "Nii et kui mõni poiss on jätnud "Tom Sawyeri seiklused" kauemaks enda kätte, siis ilmuvad talle ühel päeval külla Tom ja Huck Finn?", tekkis meis väike mõistmine. Ja päris selgeks sai asi alles siis, kui direktor märkas, et eriti tore peaks olema Karlssoni raamatu järele minek Karlssoni ja Majasokuna.

Sellega siis, kallis kirjasõber Karli, olen ma, nagu me kokku leppisime, sulle ära jutustanud möödunud kuu kõige põnevama juhtumuse. Leidlikkus pioneeriülesannete täitmisel on suur asi, ütles meie seltsimees direktor ja ulatas meile oma käega selle "Kevade", mille ta õepoeg Puhvel pidi igasuguse vasturääkimiseta tagatoast ära tooma.

Vahetasime kogemusi, leppisime kokku kirjasõprust alustades, ja nüüd sa siis tead, mille eest rühmanõukogu mulle ja Kiilikesele päevikusse kiituse kirjutas.

Leidlikkus pioneeritöös on suur asi, ütles meie kooli vanempioneerijuht, ja nüüd ongi nii, et kui mõni lasteraamatukogu lugeja jätab raamatu "Tom Sawyeri seiklused" kauemaks enda kätte, seisavad tal ühel heal päeval Tom ja Huck ukse taga. Ükskord olime koguni mereröövlid ja Kiilike laulis:

"Surnukirstul viisteist meest,

hõissassaa ja pudel rummi!"

ning komberdas puujalal, mis läks sellest katki.

Teised poisid on nüüd meie pioneeriülesande peale hirmus kadedad. Kaur tahab koguni pagaritööstusest üle tulla. Aga seda me veel vaatame.

Igatahes peab ta siis küll Huckleberry jaoks kaasa tooma ühe surnud kassi või, veel parem, topise.

Sellega, ustav kirjasõber Karli, ma seekord lõpetan. Sinu vastukirja ootama jäädes

sinu Agu Sihvka.