Suur sinist kirja maapall
on meie jalge all.
Käib ümber päikse maapall.
On vaja käia tal.Maa võtab kärmeid tiire.
Ta peal on kõigil hea,
mis sest, et sõit on kiire
ja alaspidi pea.
Veab kaasa kirju maapall
suurlinnu, põlde, puid,
merd, kaevandusi maa-all
ja poisse- tüdrukuid.
Ning igasugu loomi,
lund, kuumi lõunamaid,
puu otsas kirssi, ploomi
ja rohus maasikaid.
Kuid liiga suur on maailm,
liig väike inimlaps,
ei kõike näha saa silm,
ehk oled ka kui kraps.
Film jookseb, teler vilgub,
sa püüad kõigest väest.
Su kauge sõbra pilgud
on käes ja kaovad käest.
Su kauge sõbra maja,
kõik säng ja söök seal sees,
ta veidra keele kaja
ei avane su ees.
Kui sul ei ole mahti
ta kaissu pugeda,
ta südant võtta lahti
ja sealt seest lugeda.
Kuid see on raskevõitu-
liig lühike on viiv...
Teed mitu pikka sõitu,
kuid ukse ees on riiv. |
Teed mitu pikka retke,
kaob sõõrmeist koduhõng.
Veel jooksed mõne hetke,
ja sassi läheb lõng.Seepärast - üks on moodus,
mis võib sind tugeda,
üks võte imesoodus -
raamatust lugeda.
Nii käid sa igas majas
kas või kesk südaööd.
Võid käia igas ajas.
Võid teha iga tööd.
Kõik taevas on su katus,
kõik ilm su sammassaal.
Võid viivus püsimatus
elada igal maal.
Tumm kivilint on maantee.
Laas kõrval ihusoe.
Just nagu maanteelt laande
sa astud, kui sa loed.
Päev vilgub läbi võra,
teed rägas teevad käed.
Mõnd helendavat mõra
ka endas äkki näed.
Ka sinu enda sisse
viib siit üks salakäik,
pääs enda olemisse
see raskeim jalakäik.
Jõuadki teatud kohta.
Käes - kättesaamatus.
Sa iseennast kohtad
loetavas raamatus.
|