Kaks Karlat

Karl Ader

Puhuti sarve. Löödi hädakella. Koosa külas põles seltsimaja. Tuli sai alguse katkisest korstnast. Juba leegitses katus. Külarahvas jooksis, kes pangedega, kes kannudega, kohale.

Naised hakkasid ojast vett tassima ja põleva maja peale pilduma. Mehed tirisid kuuri alt pritsi välja. Tükk maad eemal olevasse ojasse voolik ei ulatunud. Vooliku ots pandi kaevu ja hakati pumpama. Vajutati jõuliselt pritsikang üles ja alla. Kaks meest ühel pool, kaks meest teisel pool. Juba sahisesid veejoad katusele.

Tuli praksus, särises, ragises. Osa külarahvast kandis majast toole, pinke, laudu ja kappe välja. Neid pilluti robinal ka akendest ja ustest. Püüti päästa, mis päästa andis. Olin seal oma koolivenna Liiva Karlaga. Meie tahtsime ka aidata ja tassisime sületäite kaupa raamatuid oja kaldale hunnikusse. Viru Alma tuli oja poolt veepangega.

"Alma, tule appi!" hõikas Liiva Karla. "Me ei jõua kahekesi kappi tühjaks kanda!"

"Tule, Alma, raamatud põlevad ära!" lisasin mina.

"Mul on targematki teha," vastas Alma jahedalt ja läks edasi. Olime hingepõhjani solvunud…

Vaatamata suurele väsimusele ja higistamisele andsime jalgadele valu ja töötasime edasi, keegi ei tulnud meid aitama… Maja ümber tekkis tulekahjutuul. Kusagil karjus laps ja kirusid mehed ning hõikasid naised. Meid ei lubanud mehed enam põlevasse majja minna, kardeti katuse kokkuvarisemist. Pikkade pootshaakidega katsusid mehed, pritsimeeste kiivrid peas, põlevaid sarikaid maha kiskuda. Pritsijugadest põlevate palkide vahele purskav vesi särises ja auras.

Kogusime Liiva Karlaga kokku need raamatud, mis kandmise ajal maha olid kukkunud ja panime teiste juurde hunnikusse. Meil oli võhm väljas. Kuklad leemendasid. Istusime raamatukuhja kõrvale maha. Sirvisin neist ühte. See oli Andres Saali "Leili". Mul läks meel haledaks kui nägin, et Liiva Karla ka ühte poollagunenud raamatut vastu rinda surus, pisarad silmis.

"Mis raamat sul on?" pärisin.

"Bornhöhe "Tasuja"," vastas Karla nutuse häälega.

"Palju raamatuid jäi tulle!"

"Palju päästsime ära kah!"

Kaks Karlat naersid ja nutsid ühtaegu. Neil oli rõõm päästetud raamatutest, pisar silmas tuleroaks langenutest.

Eemal, musta lepa otsas kraaksus hall vares.