Jip ja Janneke lõikavad pilte välja
Annie M.G.Schmidt ja Fiep Westendorp

Oi, kus alles sajab! Küll nüüd alles sajab! Täna pole küll mingi ilm väljas mängimiseks.

Jip ja Janneke istusid veidi aega aknalaual ja vaatasid tänavale. Aga mitte keegi ei läinud mööda. Ainult üks väike koer.

Siis hakkasid nad pilte vaatama. Ja nüüd on kõik pildiraamatud läbi vaadatud. Ja õues ikka sajab ja sajab.

"Siin on teile kahed käärid," ütleb Jipi ema. "Kummalegi ühed käärid. Siit raamatust võite te pilte välja lõigata ja sellest ka ja sellest ka veel. Kolm raamatut teile piltide väljalõikamiseks."

Nüüd on neil suurepärane tegevus. Seal on palju pilte autodest ja palju pilte kaunitest daamidest. Nad lõikavad need kõik välja. Kuid mõne aja pärast on kõik pildid välja lõigatud.

"Nüüd on valmis," ütleb Janneke. "Meil pole enam midagi lõigata. On seal veel raamatuid?"

Jip vaatab raamaturiiulisse. Kõige madalamal riiulil on raamatud paljude ilusate värvipiltidega.

"Neid tohib kindlasti võtta," ütleb Jip. "Need on seal täitsa all. Keegi ei vaata neid. Näe, sina võid sellest raamatust lõigata, ma ise võtan selle teise."

Nad lõikavad nii süvenenult, et keeleots suust väljas. Ja nad ei märkagi, et keegi sisse tuleb.

"Hei! Mis teie seal teete!" kostab hääl.

Jipil ja Jannekesel kukuvad käärid käest. See on Jipi isa. Oi – oi, kui kuri ta on! Väga kuri!

Janneke hiilib väga vaikselt koju. Ja Jip on hästi kurb, sest isa ei loe talle nüüd õhtul enne magamaminekut kindlasti raamatut.

Aga eks see ole natuke ka ta enda süü. Sest raamaturiiuli raamatuid… neid ei tohi ju lõikuda.