Ma arvasin kaua aega, et meeldin Evi isale, ja püüdsin Evi juurde minna siis, kui teadsin ta isa kodus olevat. Ka Monika arvas, et meeldib Evi isale, ning kõik lapsed, kes käisid Evi juures, arvasid sedasama. Ükski meist ei mõistnud tollal, et Evi isa vajas lapsi enda ümber nagu männivaigust õhku, mida on hea hingata.

Seevastu Evi ema me pelgasime. Ei, ega ta olnud kuri, pigem asjalik ja karm, aga oli parem, kui tema pilk ei ulatunud mõõtma meie tegevust. Ja siiski jäin kord Evi emaga väga nõusse ning olin rahul tema karuse häälega.

Lugu sai alguse jäneste raamatust, mille Arvo oli mulle lugeda toonud. Ma olin sellesse nii kiindunud, et rääkisin kooliski igaühele jäneste seiklustest. Hilja ütles: "Ahah." Monika ütles: "Ahaha." Aga Evi palus: "Anna mulle ka lugeda!" kuid mina ei tohtinud anda – see polnud minu raamat. Ma võisin sellest ainult rääkida ja sellepärast jutustasin Evile veel kord raamatu üle, et jäneste seiklused talle paremini meelde jääksid.

Koduteel ütles Evi: "Ma tulen sinu juurest läbi." Ma sain aru küll, et ta tahtis jäneste raamatut vaadata, ja selle vastu polnud mul midagi. See oli isegi meeldiv: Pilte näidates sain talle kolmandat korda jutustada jäneste seiklustest.

Evi palus uuesti: "Anna mulle lugeda! Ma toon raamatu kohe homme tagasi." Ja siis ma andsin. Raske südamega. Kuid Evi ei toonud järgmisel päeval raamatut ära. Ta ütles: "Helga tahtis ka lugeda." Helga oli Evi vanem õde ja Evi pidi ta sõna kuulama. Ja ta ei toonud ka ülejärgmisel päeval, samuti üleülejärgmisel.

Kui neid üleülejärgmisi päevi sai liiga palju, võtsin südame rindu ja läksin ise Evi poole. Ja et mu julgus ei kahaneks, ütlesin juba ukse pealt: "Ma tulin oma raamatu järele." Aga kui Evi ja Helga ei liigutanudki ennast, küsis Evi ema tõredalt: "Miks te siis seda Heljole kätte ei anna?"

"Raamat on kadunud," vastas Evi.

"Kuhu ta sai toas kaduda?" küsis Evi ema veel tõredamalt.

"Diivani taha," vastas Helga.

Nüüd alles sai Evi ema kurjaks, käsikis silmapilk diivani paigast nihutada. Evi ning Helga müksisid ning puksisid seda, kuid diivan oli nagu kangekaelne sokk, kes ajab sõrad vastu ega taha tolligi järele anda.

Lõpuks tuli siiski raamat välja. Kui Evi mulle selle ulatas koos paksu tolmukorraga, mõtlesin kohkunult: mida Arvo küll ütleb? Ja samas turgatas mu südamesse hirm, et äkki on jänesed nii mustast raamatust põgenenud. Ent nad olid piltidel alles ja ma hoidsin raamatut ettevaatlikult peos. Siis võttis Evi ema mult raamatu käest, pühkis sellelt tolmu ära ja kärkis ning põrkis seejuures Evi ja Helgaga. Ta ütles just neidsamu sõnu, mis keesid podinal mu oma hinges, ja mul oli heameel, et Evi isa polnud kodus. Tema oleks muidu öelnud: "Mis sa ikka nii palju pahandad! Teada, laste asi!"