I osa

       Poisid olid esimesest kohtumisest saadik järjekindlalt luuranud metsümisejat. Nende tegevuskava oli alati üks ja seesama – igal hommikul kell üheksa või kümne ajal hiilisid nad ristikheinapõllule.
      Harilikult leidis ikka Guy vana hallpea, siis laskis igaüks ühe hädaohutu noole ja metsümiseja ronis oma koopasse ning sellega oli eeskava selleks päevaks läbi. See muutus samuti igapäevaseks toiminguks, nagu seda oli hommikueine, ja palju igapäevasemaks kui nõudepesemine. Paar korda pääses vana hallpea hädavaevu ning muutus sestsaadik kavalamaks.
      Poisid aga, välja arvatud Guy, ei muutunud osavamaks. Olles alati hea nägemisega, arenesid tema väikesed silmad varsti haruldaselt teravaiks. Alul nägid Yan või Sam sagedasti esimesena vana patustajat, aga hiljem silmas Guy teda alati esimesena.
      Ühel hommikul ligines Sam jahisaagile ühest küljest, Guy ja Yan, mõne sammu kaugusel teineteisest, teisest küljest. “Looma ei ole!” oli kõigi esimene mõte, aga järsku hüüdis Guy: “Ma näen teda!” Väikeses augus kuuekümne meetri kaugusel oma koopast ja peaaegu saja meetri kaugusel poistest nägi Guy vaevalt kahe tolli suurust halli karvatutti, mis oli peidus ristikheinapuhmas. “See on kindlasti tema.”
      Yan ei näinud üldse midagi. Sam nägi, aga kahtles. Hetk hiljem tõusis metsümiseja (sest tema see oli) tagumistele jalgadele, tema kastanpruun rind paistis üle ristikheina ja sellega olid kõik kahtlused kõrvaldatud.
      “Püha George!” hüüdis Yan imestusega. “See on suurepärane! Sul on kõige imetlusväärsemad silmad, mida ma kunagi näinud. Sinu nimi peaks olema Kullisilm – jah, see peaks su nimi olema.”
      “Hea!” hüüdis Guy vaimustusega. “Tahad sa… tahad sa, Sam, kas sa tahad mind nimetada Kullisilmaks? Ma arvan, sa peaksid seda tegema,” lisas ta paluvalt juurde.
      “Ma arvan ka, Sam,” ütles teine pealik. “Ta on tubli poiss ja see on tõeliselt indiaanlaslik.”
      “Me peame nõukogu kokku kutsuma, et seda asja korraldada. Aga nüüd jätkame oma ettevõtet.”
     “Kuule, Mahlapuu, sa oled ju nii osav, kas sa ei saaks läbi metsa teisele poole hiilida ja ronida ristikheinast läbi vana hallpea ja tema koopa vahele?” küsis ülempealik.
      “Vean kihla, et saan, ja vean kihla dollari peale…”
      “Jäta juba,” ütles Yan, “indiaanlastel ei ole dollareid.”
       “Hea küll, siis ma vean oma skalbi peale kihla – ma mõtlen, oma musta skalbi peale, ja Sami skalbi vastu, et ma tapan vana hallpea esimesena.”
      “Oh, las ma tapan ta esimesena. Sa võid ju teisena seda teha,” palus Sam.
       “E-ee, sa kardad oma skalbi pärast.”
       “Ma lähen nüüd,” ütles Sam.