ASSURBANIPALI RAAMATUKOGU Gilgameši eepos leiti 12 savitahvlil Assüüria pealinna Ninive varemetest. Siis avastasid arheoloogid Assüüria viimase tugeva kuninga, VII sajandil e.m.a. valitsenud Assurbanipali raamatukogu, mille 20 000 savitahvlit ongi tähtsamad allikad Vana – Idamaade ajaloo tundmaõppimisel. Olles esimene täiesti kirjaoskaja Assüüria valitseja (nooruses pidi ta saama preestriks ja õppis kirjutajate koolis), otsustas Assurbanipali koguda kõik teadaolevad tarkused oma lossi ja asutada seal raamatukogu. Riigi kõigisse nurkadesse läkitati kirjutajad, kes pidid hoolikalt kopeerima templites ja paleedes säilitatavaid kiilkirjas savitahvleid. Raamatukogu juures tegutsev kool valmistas ette üha uusi kirjutajaid. Tänu sellele suutis Assurbanipali luua lühikese ajaga hiiglasliku, kümneid tuhandeid savist raamatuid sisaldava kogu. Igal savitahvlil oli pealkiri ja raamatukogu tempel, mis assüüria keeles kõlas: "Ekal Assurbanapla, šar kiššati, šat mat Assur." ("Assurbanipali, maailma kuningas, Assüüria kuningas, palee.") Tahvlid olid asetatud kindlas järjekorras puust kastidesse. Teose esimesed sõnad andsid tahvlile pealkirja. Iga tahvli viimast rida korrati järgmise alguses, et kergendada tahvlite õiget järjestamist. Raamatute kergemaks leidmiseks koostati koguni kataloog teadusharude järgi. Ninive raamatukogu oli ühtlasi arhiiv. Sinna koguti tähtsamaid dokumente, aruandeid, arveid jne. Suurema hulga koopiate valmistamiseks tehti suureformaadilisi pitsateid, mis ainsa vajutusega andsid terve lehekülje. Seega esinesid juba muistses Assüürias trükikunsti alged. Assüürlastele olid eeskujuks sumeri silinderpitsatid, mida jäljendi saamiseks veeretati pehmel savitahvlil. Silinderpitsat asendas allkirja. Kellel pitsatit polnud, see vajutas dokumendile oma küünejälje ja kirjutaja tegi kõrvale vastava märkme: "Selle ja selle küüs." Tänu kiilkirjas savitahvlitele tunnevad ajaloolased Mesopotaamia rahvaste minevikku tunduvalt paremini kui paljusid meile lähedasemaid sündmusi. Eriti väärtuslikuks peetakse sumeri – akadi, sumeri – babüloonia ja teiste muistsete keelte sõnaraamatuid, mis võimaldasid assüroloogidel lugeda ja mõista kiilkirja tekste. Raamatukogu hoone põles maha paarkümmend aastat pärast Assurbanipali surma, kui babüloonlased vallutasid Ninive ja tegid selle uhke linna maatasa. Savitahvlid ei hävinud, vaid põlesid veelgi kõvemaks, et tuhanded aastad hiljem avada uurijatele oma sisu. Assüürlaste osa Mesopotaamia rahvaste kultuuris oli üldiselt tagasihoidlik. Peamised saavutused kuuluvad sel rahval sõjaasjanduse valdkonda (sõjaväe täielikum organisatsioon ja relvastus: eraldi inseneriväeosad, sildade ja teede rajamiseks; algelised masinad – taraanid, katapuldid ja piiramistornid – kindlustatud linnade vallutamiseks). Kujutava kunsti alal tõstetakse esile assüürlaste ilmekaid bareljeefe lahingutest ja jahiretkedest.
Hillar Palamets. Vanaaja kultuurist ja olustikust. Tln.: Valgus, 1976. lk. 77 – 79. |