RÄSTIK HAMMUSTAS, MIDA TEHA?
Aino Ostrat

Iidsetest aegadest peale on madudele omistatud võimet nii tappa kui ka ravida. Madusid peeti tarkuse ja ravimiskunsti sümboliks, kuid nad on olnud ka ebausu ja hirmu allikaks. Mürgiseid madusid ja nende hammustusi kirjeldas juba Aristoteles (384 - 322 e.m.a.). II - I sajandil e.m.a. uuriti mitmete valitsejate õukondades mürkmadusid, et kasutada neid tapmiseks. Mürgi toimet ja mürgistuse ravimisviise katsetati kurjategijatel. Juba tol ajal oli hästi teada eri madude mürgi erinev toime.

Iga mao (ka nastiku) süljenäärme sisaldis on suuremal või vähemal määral mürgiste omadustega ning ohtlik lindudele ja teistele väiksematele loomadele (Talzin, 1963, 1970). Mürkmadudeks aga nimetame neid liike, kellel on mürgihambad ja kelle sülje toksiline kontsentratsioon on teiste madude omaga võrreldes suurem.

Inimesele absoluutselt surmava mürgiga madusid ei ole. Ka kõige mürgisemate troopikamadude poolt hammustatud inimestest jääb elama üle kahe kolmandiku. Õige ravi puhul väheneb suremus maohammustuse tagajärjel veelgi. Parasvöötme madude hammustus on äärmiselt harva eluohtlik. Kirjanduse andmetel (Barkagan ja Perfiljev, 1967) on siin hukkunud ainult 1,4% hammustatuist, kusjuures neile kõigile oli esmaabi antud valesti.

Hammustuse tõttu inimesele ohtlikud maod kuuluvad rästiklaste (Viperidae), mürknastiklaste (Elapidae) ja merimadulaste (Hydrophidae) sugukonda. Mürknastiklaste mürk erineb toimelt rästikute omast. Mürknastiklaste (näit. kobra) ja merimadulaste mürk on neurotoksiline, mõjudes eeskätt närvikavale. Paikseid muutusi nende madude hammustuse piirkonnas peaaegu ei tekigi. Rästiklaste (näit. rästik, gürsa) mürk mõjub peamiselt veresoontele ja vererakkudele, toime närvisüsteemisse on nõrk. Seesuguse mürgi mõjul tekivad kudedes tursed ja verevalumid ning veresooned kahjustuvad mitte ainult hammustuskohas, vaid ka kõigis siseelundeis.

Rästiklaste mürgis sisalduvad ensüümid (proteaasid) põhjustavad veresoonte valgukesta lagunemise ja rakkude hävimise. Valkude lagunemisel tekivad histamiin ja bradükiniin, mille sattumine vereringesse omakorda põhjustab veresoonte järsu laienemise, nende seinte läbilaskvuse suurenemise ja vererõhu languse. Teine rästikumürgi ensüüm - hüaluronidaas- muudab sidekoe kohevaks, kiirendades sellega mürgi levikut (Barkagan ja Perfiljev, 1967).

Eestis ja üldse kogu Põhja- Euroopas on ainsaks mürkmaoks rästik (Vipera berus). Rästiklaste mürk aga erineb teataval määral mitte ainult liigiti, vaid isegi ühe ja sama liigi eri populatsioonides. Eestis levinud rästiku mürk põhjustab siseelundites suhteliselt vähe hemorraagiaid ja on toimelt nõrgem teiste viperiidide mürgist (Küng, 1950).

Mürgistuse tugevus sõltub hammustatu kehasse sattunud mürgi hulgast ja selle kontsentratsioonist, hammustuse kohast, kannatanu vanusest ja tervislikust seisundist. Eriti ohtlik on hammustus veresoonde, rohke verevarustusega piirkonda või pähe. Hammustuse puhul tunneb inimene esialgu nõrka valusat pistet. Peatselt valu tugevneb ja hammustuskoha ümbruses tekib turse, mis levib kaugemalegi. Villid ja verevalumid tekivad tavaliselt siis, kui hammustatud jäsemele asetatakse žgutt. Üldnähtudest võivad esineda nõrkus, peavalu, uimasus, peapööritus, iiveldus, oksendamine, raskematel juhtudel ka krambid.

Ravi tulemus sõltub suurel määral esmaabist. Palju vaidlusi on siin põhjustanud žguti kasutamine. Nimelt on sajandite vältel püütud jäseme kinnisoonimisega takistada maomürgi levimist inimkehas. Esmakordselt hakkasid seesuguse võtte otstarbekuses kahtlema 1936.a. nõukogude arstid M. Sraiber ja T Maljugina. Nad leidsid, et žguti mõjul tekivad hammustatud jäsemes rasked vereringehäired, mis soodustavad tüsistuste arenemist. G. Taubes (1941) ja J. Petrov (1952) juhivad tähelepanu sellele, et žguti asetamine pikendab rästiku hammustuse puhul haiguse kulgu kaks korda. Mitmete teistegi autorite andmeil viib jäseme kinnisoonimine sel puhul tihti gangreenini, põhjustab haige invaliidistumise või koguni surma. Loomakatsetega on näidatud, et kui täiesti tervegi looma jäsemele asetada 4- 5 tunniks žgutt, sureb ta šoki tõttu. Maomürgist kahjustatud organismis saabub aga surm palju varem (Barkagan ka Perfiljev, 1967).

Jäseme kinnisoonimine ei takista ka mürgi levimist organismis: haiged, kel maohammustuse korral on kasutatud žgutti, saabuvad haiglasse enamasti palju raskemas seisundis kui teised. L Pogosjani (1972) andmetel oli žgutiga haiglasse saabunutel haiguse kestus 11 - 30 (keskmiselt 13) päeva, teistel, samade madude hammustuse tõttu, kuid ilma žguttita haiglasse toimetatutel aga 6 - 15 (keskmiselt 9) päeva. Hammustatud jäseme kinnisoonimise korral kulges mürgitus kergelt vaid kolmandikul, peaaegu pooltel oli see keskmise raskusega, ülejäänutel täheldati raskekujulist mürgitust. Kõigil neil, kel žgutti polnud kasutatud, kulges mürgistus aga kergel kujul. Sellepärast on viimasel ajal maohammustuse puhul jäseme kinnisoonimisest kui ebaotstarbekast ja ohtlikust esmaabivõttest loobutud.

Maomürgi haavast väljaimemise vajalikkuses on samuti kaheldud. Osa autoreid (Talõzin, 1963; Sokolova- Ponomarjova ja Bisjarina, 1964) eitavad selle abinõu vajalikkust, sest hammustushaav sulgub naha elastsuse tõttu kohe ja selle kaudu ei saa nagunii kuigi palju mürki kätte. Teised (Barkagan ja Perfikjev, 1967; Valtseva, 1969; Pulatov ja Han, 1972) soovitavad siiski püüda mürki välja imeda. Igal juhul on mõtet seda teha ainult suuga, sest muul kombes ei ole võimalik tekitada küllaldaselt vaakumit. Enne tuleb nahk volti haarata ja veidi pigistada, et haav avaneks. Väljaimemine on mõeldav ainult esimese 10 minuti jooksul pärast hammustust; hiljem on mürk juba kudedega seotud. Imeja suu limaskestal ei tohi olla värskeid vigastusi. Vastasel korral võib väljaimeja ise saada tugeva mürgituse (Pidluskaja ja Bereznitski, 1974).

Hammustuskoha väljalõikamisel ei ole mõtet, sest mürk levib organismis õige kiiresti. Lõikamisega põhjustatud verejooks eemaldab väga vähe mürki, küll aga võidakse nii põhjustada ohtlikku verekaotust, kahjustada närve ja veresooni ning viia haava nakkust (Maslov, 1972). Pealegi paraneb mürgistatud haav väga visalt.

Suurt kahju tekitavad ka mõned teised, varem levinud esmaabivõtted: ämblikuvõrgu ja mulla asetamine haavale, hammustuskoha väljapõletamine kuuma raua, kuuma õli või püssirohu abil; hapete, aluste, ka kaaliumpermanganaadi viimine kudedesse. Viimased ei nõrgenda mürgi toimet, kuid soodustavad kudede kärbumist ja halvendavad organismi üldseisundit. Mürgist kahjustatud kudesid ei tohi traumeerida, vaid tuleb neid igati säästa ja luua seal võimalikult soodsad tingimused vereringe taastumiseks.

Maohammustuse puhul tuleb vältida kõike, mis kiirendab vereringet: kannatanul ei tohi lasta käia ega joosta, ei tohi talle anda alkohoolseid jooke, mille toimel veresooned laienevad, soodustades sellega mürgi levimist organismi. Pealegi fikseerub mürk alkoholi toimel närvikoes (Valtseva, 1969; Maslov, 1972) ja ka maomürgivastasest raviseerumist on siis vähe abi.

Rästikust hammustatu peab jääma lamama, sest liigutused viivad mürgi kiiresti üle keha laiali. Hammustatud jäse on soovitatav mittepigistavate sidemete abil lahastada, et vältida selle liigutamise võimalust. Kannatanule tuleb anda rohkesti teed, kohvi, piima puljongit või lihtsalt vett, et mürk neerude ja seedekulgla kaudu kiiremini erituks. Lähimasse haiglasse arstiabi saamiseks tuleb ta toimetada lamavas asendis, et vältida vererõhu võimalikust langusest tingitud minestamist. Edaspidise ravi määrab arst.

Eestis levinud rästiku hammustus on enamasti kergeloomuline. Raskemaid seisundeid tuleb ette väikelastel ja neil, kellele on valesti antud esmaabi. Oluline on ka psüühiline toime: hirm muudab kannatanu seisundi raskemaks. Pärast hammustust tekkiv immuunsus ei ole kuigi püsiv.

Lõpuks märgime veel, et maod ei ründa inimest omal algatusel. Nad püüavad hoopis põgeneda, märkamatult eemalduda. Ka kõige maorikkamates paikades läheb hammustuse vältimiseks tarvis vaid tähelepanelikkust ja elementaarset ettevaatlikust. Põllumajandusele toovad maod kasu, hävitades hulgaliselt kahjurnärilisi. Mitmel pool on nad võetud koguni kaitse alla.

Ajakirjast "Eesti Loodus" 1976, nr.7