Mürgistused

     Mürgistused on kõige sagedasemad väikelapse- ja eelkoolieas.
     Tihti põhjustavad mürgistusi mitmesugused ravimid, mis satuvad laste kätte.
     Laste uudishimust on tingitud ka mürgistused kangetoimeliste või söövitavate vedelikega (äädikas, bensiin, koduses majapidamises kasutatavad kemikaalid).Seepärast tuleb mürgiseid vedelikke hoida lastele kättesaamatus kohas. Lubamatu on mürgiste ainete ümbervalamine näiteks limonaadi- või mahlapudelitesse.
     Ka mürgiste taimede lehtede, juurte või marjade söömine võib põhjustada mürgitusi. Meie aedades ja metsades leidub terve rida mürgiseid taimi, nagu käoking, okasõun, karumustikas, näsiniin, koerapöörirohi, koera- ja surmaputk, sookail jt.
    Mürgised seened, taimekaitsevahendid ja putukatõrjeks kasutatavad kemikaalid võivad samuti olla mürgituse põhjuseks.

     Mürgituse tunnused.
     Ravimite sissevõtmine muudab lapsed loiuks, esinevad tasakaaluhäired, lihaste lõtvus. Mürgituse algperioodil punetab lapse nägu tugevasti, sest nahaveresooned on laienenud. Nähtude süvenemisel omandab nägu kahvatu või koguni sinaka varjundi, mis osutab vereringevoolu häiretele. Edasi võivad järgneda hingamishäired, teadvusekaotus ja surm.
     Mõnede ravimite (belladonna) mürgituse korral on lapsed ülitugevasti erutatud. Nad sonivad, märatsevad, neil võivad tekkida krambid. Esineb peavalu, peapööritus, tugev janutunne.
     Mõningate ravimite (nitroglütseriin, sõnajalajuure ekstrakt, tungalterade preparaadid) ja mürgiste taimede toimel tekib lastel tugev iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja kõhulahtisus, millele võivad järgneda teadvushäired ja surm.

     Kui lastel esinevad mürgistuse tunnused, tuleks püüda esile kutsuda oksendamist. Mürgid imenduvad maost järkjärgult ja kui kutsuda kiiresti esile oksendamine, saab mürgised ained kehast välja viia enne kui mürk levib kogu kehas.
     Lapsele antakse juua rohkesti leiget vett või piima. Lapse ülakeha kallutatakse kummargile pange kohale ning ärritatakse sõrmega lapse kurgu tagaseina ja keelepära. See toob tavaliselt kaasa oksendamise.
     Oksendamist korratakse seni, kuni maost väljuv vesi jääb puhtaks.
     Seejärel antakse lapsele võimalikult palju juua ja toimetatakse ta võimalikult kiiresti haiglasse.

     Söövitavate ainete mürgistuse korral ei tohi oksendamist esile kutsuda, kuna söövitus tugevneks veelgi teistkordsel kokkupuutel söövitava ainega. Kangete hapete ja alustega mürgitumise korral tuleb teha need organismidele kahjutuks - s.o. neutraliseerida.
     Kui laps on joonud hapet tuleb talle anda seebivett, mis hästi vahutab (leelist).Võib anda ka piima, sooda lahust ei tohi anda, sest happe ja sooda reageerimisel võib tekkida rohkesti gaasi.
     Leelise lahuse joomise järel anda lapsele juua lahjat äädikhappe lahust (3 spl 30%-list äädikhapet 1 l vee kohta) või lahjendatud sidrunimahla (1 teelusikatäis mahla 1 klaasi vee kohta).
     Lahuseid antakse lapsele pidevalt lusikatäie haaval. Laps tuleb kindlasti toimetada haiglasse.

     Lapse tervishoid   Tallinn "Valgus"   1981