TULEKAHJU

     Margo oli see, kes varahommikul avastas, et tulised söed olid kaminast välja põrandapragudesse kukkunud ja tala põlema süüdanud. Ta tuli lennates öösärgi väel trepist alla, ise hirmust lubivalge, ja tormas ema tuppa.
     "Maja põleb….jookske välja….jookske välja!" karjus ta dramaatiliselt.
     Ema hüppas väledasti voodist välja.
     "Aja Gerry üles….ärata Gerry!" hüüdis ta, üritades teab mis põhjusel korsetti öösärgi peale toppida.
     "Tõuske üles….tõuske üles….Tulekahju….tulekahju!" kisas Margo kõigest kõrist.
    Leslie ja mina jooksime trepile.
     "Mis siin lahti on?" nõudis Leslie.
     "Tulekahju!" karjus Margo talle otse kõrva."Larry põleb!"
     Ema ilmus kohale, nähes tõepoolest naljakas välja kõveriti öösärgi peale tõmmatud korsetis.
    "Larry põleb? Kähku, päästke ta!" karjatas ema ja sööstis trepist üles, meie tema kannul. Larry tuba oli laudade vahelt tõusvat kirbet suitsu täis.
    Larry ise magas rahulikult. Ema jooksis voodi juurde ja raputas teda kõigest jõust.
     "Ärka üles, Larry, taeva pärast, ärka üles!"
     "Mis lahti?" küsis too, tõustes uniselt istuma.
     "Tuba põleb!"
     "Mind see ei üllata," ütles Larry ja heitis uuesti pikali. "Las Les kustutab ära."
     "Valage midagi sinna peale," karjus Leslie, "tooge midagi, mida sinna valada."
     Seda korraldust järgides haaras Margo pooliku brändipudeli ja kallas selle sisu laias kaares põrandale. Leegid lõid üles ja praksusid lustlikult.
     "Loll, mitte BRÄNDIT!" lõugas Leslie. "Vett….tooge vett!"
     Kuid Margo, oma panusest palangusse masendatud, puhkes hoopis nutma. Vihaselt urisedes tiris Leslie lesiva Larry pealt tekid maha ja hakkas nendega tuld kustutama. Larry ajas end ärritatult istukile.
     "Mis siin pagan võtku, üldse toimub?" küsis ta.
      "Tuba põleb, kallis."
      "Miks siis mina ennast sellepärast pean surnuks külmetama?….Miks kõik mu tekid pealt ära kisti? Ausõna, küll teevad nüüd numbri. Tulest on ju imelihtne jagu saada."
     "Sa pea mokk maas," nähvas Leslie ja kargas tekkide peal ringi.
     "Ma pole kunagi niisuguseid panikööre näinud nagu teie," ütles Larry. "Ärge ometi kaotage pead. Les on kõige hullemaga juba toime tulnud; kui nüüd Gerry tooks kirve ja sina, ema ja Margo tooksite vett, siis saame asja varsti korda."
     Lõpuks, kuigi Larry jäi voodisse ning jagas juhtnööre, õnnestus meil teistel põrandalauad lahti kangutada ja hõõguv tala kustutada. See oli ilmselt terve öö miilanud, sest kaheteistkümnetolline oliivipuust palk oli juba poolest saadik söestunud. Kui Lugaretzia kohale ilmus ja suitsevate tekkide, pilbaste, vee ja brändi segapuru koristama hakkas, heitis Larry kergendusohkega pikali.

G. Durrell "Minu pere ja muud loomad"