MEIE MÜRKMADUDEST JA MAOMÜRGIST IV
H. Hanson ja L. Poots

Maomürkide kasutamine ravivahendina sai alguse empiirilistest tähelepanekutest, et mitmete krooniliste haiguste all kannatavad inimesed paranesid pärast mürgiste madude juhuslikku hammustust. 1908. aastal avaldas Self teate, et tal õnnestus saavutada 35- aastasel lagetõvehaigel hea raviefekt lõgismao (Crotalus horridus) mürgist valmistatud ravimpreparaadiga. Seejärel kasutasid ka mitmed teised Lääne- Euroopa arstid maomürkidest valmistatud ravimpreparaate lagetõve ravimiseks ja saavutasid häid tulemusi.

1929. aastal hakati Calmette'i soovitusel kasutama India kobra Naja naja mürki (sisaldab väga rohkesti neurotoksiini) vähktõve ravimiseks. Esialgsed tulemused olid lootust andvad. Camette arvas juba, et tal on õnnestunud avastada mõjuv vahend vähktõve vastu, kuid see lootus ei täitunud. Mürgipreparaadi süstid andsid vähktõvehaigetele siiski ainult lühiajalise subjektiivse paranemise, vähktõve arengut aga ei suutnud need pidurdada.

Kõige laialdasemat kasutamist on leidnud maomürgid kroonilise liigeste reumatismi, lihaste reumatismi ja närvipõletike ravimisel. Nende haiguste puhul annavad maomürgist valmistatud ravimid kõige paremaid tulemusi. Mürgipreparaadi süstete tagajärjel kaovad valud ja liigeste funktsioon normaliseerub või paraneb.

Melik - Karamjan kirjeldab kobra mürgist valmistatud ravimpreparaadi head toimet ka mõnedesse bronhiaalastma vormidesse.

Milles seisab maomürkide ravitoime krooniliste reumaatiliste haigestumiste korral? Üksikasjalist vastust sellele küsimusele arstiteadus tänapäeval ei anna, sest pole veel täielikult tuntud biokeemilised muutused, mis tekivad mürgi organismi sattumisel. Ravimist maomürgiga peetakse üheks ärritusravi meetodiks, s.o. bioloogiliselt aktiivse kehavõõra aine organismi sattumisele vastab organism tugeva reaktsiooniga, mille tulemusena aktiviseeruvad organismi loomulikud vastupanujõud (tõuseb organismi immunobioloogiline rektiivsus), mis ongi vajalikud haigusprotsessi võitmiseks. Kui haigustekitajad või nende toksiinid on muutunud organismi ülitundlikuks, siis ärritusravi toime organismi ülitundlikkus kas väheneb või kaob ja taastuvad organismi normaalsed reaktsioonid väliskeskkonna ärritusele, sealhulgas ka organismi tunginud mikroobide ja nende toksiinidele. On võimalik, et mõnel juhul on tegemist ka organismi spetsiifilise immuniseerimisega haigust tekitanud mikroobide vastu, sest nagu eespool märgitud, on maomürkidel ja mikroobide toksiinidel ühiseid antigeenseid omadusi. Rästiku mürkide suhtes pole viimast asjaolu veel küllaldaselt uuritud.

Oluline osa mürgipreparaatide ravitoimes on ka neurotoksiinide otsesel valuvaigistaval toimel. See avaldub eriti valudega kulgevatel liigese- ja närvipõletike ravimisel.

Maomürkide valmistatud ravimid on leidnud Lääne- Euroopa maades ja Ameerikas laialdast kasutamist ning mürgipreparaate valmistatakse paljudes riikides. Enne sõda valmistati Eestis esineva rästiku mürgist ravipreparaati "Viprasool" ka Tartus asuvas seerumiinstituudis.

Rästikute püüdmise kohta nende mürgi kogumise otstarbeks kirjutab vilunud rästikupüüdja M. Suik Põltsamaa rajoonist järgmist.

"Püüdmiseks tuleb valida päikesepaisteline ilm. Rästikut märgates peab vajaliku maa läbima kuulmatute sammudega ja siis kiiresti jala või käe rästiku pea peale panema nii, et loom ei saaks pead tõsta. Teise käega võetakse kinni saba otsast. Püüdmisel peavad muidugi kindad käes olema. Tuleb arvestada ka seda, et esimese rästiku lähedal võib leiduda veel teisi. Sel juhul võime teistest rästikutest ilma jääda, sest rästik otsib endale kiiresti vajaliku uru või muu peidupaiga.
Transportimiseks pannakse rästikud võimalikult kinnisesse nõusse. Õhutarvidus on rästikul väike ja nad võivad isegi mitu tundi suletud nõus (või vee all) viibida."

Püüdmisel ja transportimisel on vajalik ettevaatus, et maod oma mürki hammustamisega ei kaotaks. Pärast mürgivõtmist lastakse rästikud taas vabadusse endisesse elupaika.

Ajakirjast "Eesti Loodus".