MEIE MÜRKMADUDEST JA MAOMÜRGIST I Ootamatu sahin rohupuhmas ja väledalt looklev maokeha sakilise vöödiga seljal tekitab inimese teadvuses enamasti ikka hirmu, vastikust või viha. Sõltuvalt karakterist inimene kas taandub kiirest või asub innukalt "ussi" materdama, pidades seda märkimisväärseks vägiteoks. Vaid vähesed mööduvad rästikust rahulikult ja veel harvem leidub teadmisjanulisi, kes huvitavat looma viivuks vaatlema jäävad. On ju rästiku ja ta eluviisi juures paljugi omapärast, mis peaks paeluma igat loodusesõpra. Rästik [Vipera berus (L.)] kuulub loomade süsteemis roomajate klassi maoliste seltsi. (Seega on ta madu, mitte uss!) Meie roomajate seas on rästik ainsaks mürkmaoks. Värvus varieerub rästikutel väga suurel määral : selg ja küljed on neil kas hallid, kollakad, pruunikad või punakad, kõhualune aga hall, pruunikas või must, sageli laiguline. Seejuures on isaloomad emaloomadest tavaliselt heledama põhivärvusega. Piki selga kulgeb iseloomulik tume sakiline (harvem laineline) vööt, mis pole märgatav ainult täiesti mustadel isenditel, nn. pigiussidel (Vipera berus var. prester). Vööt on isastel peaaegu must, emastel rooste- või tumepruun. On leitud ka rästikuid heleda vöödiga tumedal foonil (Frommhold, 1954). Keha külgedel esinevas mustjate laikude read, lagipeal on märgata X või /\ kujund, silma juurest suundub tahapoole tume vööt. Looma värvus näib sõltuvat peale muu ka ümbruskonna valdavatest värvitoonidest. Musti rästikuid leidub eriti palju mäestikes. Täiskasvanud emane on kuni 84 cm, isane kuni 65 cm pikk. Leviala on rästikul suurem kui ühelgi teisel maismaa- maol, hõlmates peaaegu kogu Lääne- ja Ida- Euroopa metsavöötme, Siberi taiga lõunapoolse osa ning ulatub idas Sahhalini saareni, põhjas (Skandinaavia poolsaarel) aga üle põhjapolaarjoone. Peamiselt esineb rästik siiski metsa- ja metsastepivöötmes. Mägedes (Alpides) on teda leitud isegi ülalpool lehtmetsa piiri (2000 m üle merepinna) kuni jääliustike servaaladeni. Rästikuid võib sageli kohata kuivavõitu sega- ja männimetsades, niitudel, soodes, põldudel, mõnikord ka elamute läheduses. Elutingimuste suhtes on ta üldiselt vähenõudlik, vajades vaid küllaldasel hulgal toitu ja päikesevalgust, samuti sobivat varjepaika. Peaaegu üle kogu oma levila on rästik üsna tavaline roomaja, kohati õige sage. Huvitav on K. Pedaste tähelepanek rästikute rändamise kohta Tartu lähedal. Ta kirjutab järgmist. "1954. a. kevadel võis Tartu külje all näha suurt rästikute
rändamist. Rästikud tulid Tähtvere metsast ja rabast ning siirdusid üle põldude,
läbi õuede, üle Põltsamaa maantee Emajõe luhale. Võimalik, et nad ujusid üle jõe.
Rästikud roomasid aeglaselt ja kogu aeg ida suunas. Maantee ületamisel jäid paljud
autode alla. Teekäijad lükkasid laibad kraavi, aga poole tunni pärast oli teel juba
mitu uut madu. Vahel soojendasid nad end asfaldil kevadpäikese käes. Nn. Valgeveski
õuel ja aias tapeti neid paari kuu jooksul mitukümmend. Rästikud olid silmatorkavalt
uimased ning loiud. Harva oli neid näha kerratõmbununa, tavaliselt lamasid nad
väljasirutunult. Tihti mängisid lapsed tundide viisi otse madude juures, sest neid
leidus majaseinte ääres, trepi ees, aias peenarde vahel, hekipõõsastes, kõval tasasel
õuepinnal ja mujalgi. Jõkke suubuva suure kraavi pervel oli kord ligi kakskümmend
rästikut ühes kuhjas. Ühelgi juhul ei püüdnud aga rästikud inimesi hammustada.
Sellele vaatamata tapeti neid elanike poolt palju. Kuigi rästikud soojendavad end meeleldi päikesekiirtes ja võivad päikese käes tundide kaupa liikumatult lesida, on nad siiski põhiliselt öise eluviisiga loomad. Päevaks poevad rästikud enamasti urgu, õhtul aga roomavad jahile. Kõrgmäestikes peavad nad jahti vaid päeval, sest ööd on seal liiga külmad. Rästikute toiduks on hiired, eriti uruhiired, karihiired, harvemini mutid, sisalikud ja väikesed konnad. Mõnikord rüüstavad nad linnupesi. Noored rästikute magudest on tihti leitud putukaid, eriti ritsikalisi ja mardikaid. Saagi neelab rästik tervelt alla. Rästikud nagu teisedki maod saavad pikka aega olla söömata. Nad võivad aga ka korraga palju toitu õgida. Näiteks leidis O. Lenz (1870) ühe rästiku söögitorust ja maost kolm täiskasvanud hiirt. Rästikute looduslikeks vaenlasteks on siilid, toonekured, rongad, varesed, harakad, madukotkad, väikesed kiskjalised, metssead jt. Katsed on näidanud, et siil on (vastupidi laialt levinud arvamusele) rästikumürgi suhtes niisama tundlik kui teisedki pisiimetajad. Võidu rästiku üle saavutab ta ainult tänu osavusele ja okaskasukale. Oktoobris, hiljemalt novembris, siirduvad rästikud talvituspaikadesse kändude ja puujuurte alla 1½ - 2 meetri sügavusele, kasutades selleks hiirte urge jm. tühimikke. Keskkonna temperatuur püsib sellel sügavusel +1° kuni +3° piires. M. Suik märgib rästikute talvituspaigana ka sambla ja turbamättaid. Rästikud talvituvad hulganisti (10 - 25 isendit) koos. Talvitumiskohtades lahkuvad nad alles aprillis või mai algul, kuigi eriti soojade ilmade korral on üksikuid nähtud ka märtsis, erandjuhtudel isegi kesktalvel mõnel lumevabal maalapikesel päikese käes. Pärast talvitumise lõppu püsivad rästikud veel paar nädalat (olenevalt kevadest isegi kuni 45 päeva) koos, soojendades end kevadpäikeses, kusjuures nad arvatavasti üldse ei toitu. Siis aga roomavad laiali. Paaritumine algab (Moskva ümbruse andmeil) mai lõpul. Sel perioodil on tähele pandud isaste omapärast "tantsu" (Mertens, 1947). Nad tõstavad keha eesosa üles ja kõigutavad seda, ei hammusta, on nagu ekstaasis (Stülcken, 1957). Suguküpseks saavad rästikud kolmandal- neljandal eluaastal. Pojad "sünnivad" augustis või hiljemalt septembris. Nende arv sõltub ema vanusest: noortel on 5 - 6, vanematel 12 - 14, harvem isegi 18 poega. Rästikud on ovipaarsed, nende viljastatud munad läbivad emaslooma sugujuhades kõik arengustaadiumid. Pojad kooruvad kohe pärast munade munemist väliskeskkonda (1 - 2 minutit hiljem). Olles veel koorumisest märjad, sisisevad ja hammustavad noored 10 - 23 cm pikkused rästikud juba intensiivselt. Sellised noored punakaskollased rästikud võivad isegi surmavalt hammustada. Esimene kestumine toimub paar päeva pärast koorumist, hiljem kestuvad noored rästikud kaks korda kuus. Kestumisel eraldub naha vana pealiskiht lõugadel ja tuleb järk- järgult pahupidi kehalt maha. Ära tuleb ka kokkukasvanud silmalaugude pealiskiht, mistõttu silmalaud on pärast kestumist läbipaistvamad. Ajakirjast "Eesti Loodus". |