Kelgutamas

     Entu oli endale seekordseks ohvriks valinud ühe väikese tuttmütsiga poisi, kes oli tulnud suurte laskumist vaatama. Mis ta seal poisile oli öelnud ja kuidas teda narrinud, ma täpselt ei tea, aga mina nägin juhuslikult seda momenti, kui ta poisikese ümbert kinni krahmas ja siis niisuguse hooga suuskadel libisema lükkas, et poisike sai ainult korraks karjatada ja kohe seejärel hakkas ta Kaldamäe kõige kõrgemast kohast kiiruga alla sõitma. Algul oli isegi naljakas, kuidas ta keerles ja ukerdas ja vist tahtis ennast peatada, kuid siis tuli see hüppekoht. Kuulsin veel, kuidas Aime hüüatas: "Nüüd kukub!"  ja kukkuski ja siis lihtsalt lohises nagu tühi kott ning vajus millegipärast just varemeteäärsesse võsasse. Sinna ta jäi nagu väike tiivutu tomp ega liigutanudki ennast. Oi, kui jube see oli! Esimesel hetkel tahtsin karjuda ja ära joosta, järgmisel aga appi minna. Kui ma alles mõtlesin, kuidas seda kõige paremini teha, nägin, et Urmas laskus kõhuli oma suurele kelgurohmakale ja andis jalaga hoogu. Ma vist sulgesin hirmu pärast isegi silmad. Kui nüüd kukub tema ka!

     Urmas juhtis oma kelgu osavasti, pisut viltu, sellest kõige halvemast kohast mööda ja nagu imeväel libises ta üsna täpselt poisi poole. Kui mina kohale jõudsin, tõstsid Urmas ja Rein parajasti poisikest Urma kelgule ja poiss nuttis valu pärast. Ta vaesekese nägu oli hirmsasti ära kriimustatud ja kõige hullem oli ta käsi, mis oli nii välja väänatud, nagu tagurpidi kohe. Kui poiss kelgul oli, ütles Urmas Reinule: "Sa põruta nüüd kohe siva suurele teele. Pea mõni auto kinni. Me hakkame pikkamööda järele tulema."

S. Rannamaa "Kadri"