Õnnetus

     Nad hakkasid ainult mind vahtima, vahtima nagu süüdlast! Kui hirmus ülekohus! Kellele lähen ma kaebama? Vanaemale? Oh ei! Vanaema leiaks kindlasti midagi, mille pärast minuga riielda, või haletseks niisama.Kuid keegi peaks mind kaitsma, minu eest välja astuma!
     Aga ei ole ju kedagi. Olen nii üksi keset ülekohtust maailma! Pisarad hakkasid mul silmi valguma, hoolimata sellest, et olin tänaval.
     Ja siis see juhtuski. Hakkasin üle tee minema. Ei pannud tähelegi, et auto tuli, ja kui ma viimasel silmapilgul seda märkasin, hüppasin ehmatusega just teisele autole ette. Oli kole krigin, kisa ja valu ja siis ma ei teagi enam muud midagi, kui et mind sõidutati samas autos siia haiglasse.

S. Rannamaa "Kadri"