SÕNAJALAÕIT OTSIMAS I Parasvöötmes on sõnajalaliike märksa vähem kui troopikas: Euroopas kasvab ligi 90 liiki, Nõukogude Liidu Euroopa osas aga ainult 52 liiki. Liigirikkamad perekonnad on raunjala (Asplenium), sõnajala (Dryopteris), soosõnajala (Thelypteris), naistesõnajala (Athyrium), kiviürdi (Woodsia) ja põisjala (Cystopteris) perekonnad, mille esindajad leidub ka Eestis, kus seni teatakse 18 liiki. Ökoloogiliselt nõudlustelt jagunevad meie sõnajalad põhiliselt kahte rühma: väiksema rühma moodustavad kuivemate kasvukohtade, enamasti kiviaedade, müüride ja paepaljandite taimed; rohkem on niiskemate paikade - varjukate metsade ja võsastike asukaid. Metsatüploogid on eristanud salumetsade rühmas sõnajala metsakasvukohatüübi - enamasti sega- ja lehtpuupuistud lopsaka alustaimestikuga. Sõnajalgadest kasvab seal ohtralt naiste- ja ohtest sõnajalga (Athyrium filix- femina, Dryopteris spinulosa). Õpikute kaudu tuttavaks saanud maarjasõnajalaga (Dryopteris filix- mas) leidub harvemini. Harva leidub kogumikena ka meie suurimat ja ilusamat sõnajalga - laanesõnajalga (Matteuccia struthiopteris). Laanekuusikutes kohtame kolmetise lehelabaga madalakasvulist metskolmissõnajalga (Gymnocarpium dryopteris), veidi niiskemas kasvukohas aga kuusesiluetiga sarnaneva lehega metsasoosõnajalga (Thelypteris phegopteris). Soo- ja lodumetsades ning veekogude kallastel kasvab tumedarootsuliste kitsaste sulgjate lehtedega harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris), rabaservadel ja rabastuvates metsades jäiga kitsa lehelabaga ja suhteliselt pika soomusterikka leherootsuga suga- sõnajalg (Dryopteris cristata). Metsasõnajalgadest on kõige kuivalembesem suure nahkja horisontaalselt asetseva lehelabaga kilpjalg (Pteridium aquilinum). Ta eelistab kuivi palumetsaraiesmikke ja metsaservi, kus enamasti kasvab hulgi, nii et kõneldakse kilpjala raiesmikutüübist. Kilpjalg on üks ulatuslikuma levikuga sõnajalgu: kasvab maakeral kõikjal, välja arvatud kõrbe-, stepi- ja tundraalad. |
Eesti Loodus 1976 nr.8 |
|
