SAMBLIKUD

Männimetsades jalutades märkab igaüks maapinnal omapärast halli vaipa. Sompus või vihmase ilmaga on see elastne, vetruv, sellel sammuda on lausa mõnu, kuival ja soojal suvepäeval aga laguneb ta jalge all pisut krudisedes kergesti peeneks valkjashalliks pulbriks.
"Looduse kummaliseks väljamõeldiseks" nimetavad botaanikud samblikku ning annavad talle veel palju teisigi meeldivaid epiteete.
Ei ükski roheline taim ega ka ükski seen ei saa kiidelda, et ta oleks levinud kuumast troopikast Arktika ja Antarktika kõige karmimate aladeni. Samblik aga ei karda ei kuiva kuuma kõrbet, ei lämmatavat troopikaleitsakut ega kõige õelamat pakast.
Õhukest samblikulõiku mikroskoobiga vaadeldes võib näha, et ta koosneb värvuseta seeneniitide (sagedamini kottseente, mõnikord ka kandseente) põimikust, nende vahel aga on ereroheliste kerakestena vetikad (mõnikord sinivetikad).
Soodsal aastaajal ilmuvad samblike kohale paljunemisorganid, mis annavad külluses eoseid. Katse kasvatada laboratooriumis neist eosteist taimi lõppes aga edutult; eostest kasvasid igerikud kahvatud niidid, mis natuke harunesid ja seeneniidistikku meenutasid, kuid ilma oma tavaliste kaaslasteta - vetikateta - varsti hävisid. Vetikatelt saab seen piisavalt valmistoitu - süsivesikuid. Aga ka seeneniidistikust tihedalt ümbritsetud vetikale on see kooselu kasulik: seen kaitseb teda kuivamise eest, võimaldab talle kindla varjupaiga ning varustab teda veega ja mineraalsoolade lahustega.
Selline vastastikku kasulik kooselu algab aga alles pärast õnnelikku ühinemist, millele eelneb sageli väga keerukate otsingute aeg. Sõprus sõpruseks, aga paljunema peab kumbki neist omaette. Sambliku koostisse kuuluva seene liudjate viljakehade spoorid, mis tuulega igale poole kanduvad, ei hakka uues kohas mitte alati kiiresti idanema ja kohanema. See on võimalik ainult nende kohtumisel "oma" vetikaga, millega koos nad saavad moodustada uue sambliku. Tõsi küll, võimalik on ka veel teine tee. Sambliku talluse servadel võib luubiga näha väikesi terakesi. Mikroskoobiga vaatlemisel näeme, et need on vetikate rakud, mille ümber on põimunud seeneniidid. Selliseid terakesi (botaanikud nimetavad neid soreedideks) kannab tuul edasi ja külvab neid uutesse paikadesse juba väikeste valmis samblikutaimedena.
Looduses kõige sagedamini esineb samblik on nn. seinakorp, mida kasvab rohkesti puude koorel, puidul, kollakasruugete laikudena kividel. Selle sambliku keha on plaatjas, peaaegu alati tihedalt kaetud väikeste oranzide terakestega - seene viljakehadega.
Puukoorel elutseb meeleldi ka kirisamblik, mille viljakehad kirjavad puude koort nagu tähed, meenutades mõistatuslikke hieroglüüfe.
Tamme koort sageli kattev samblik on parfümeerias ammu tuntud kui asendamatu tooraine puudri ning mitmesuguste kosmeetiliste ekstraktide ja leotiste valmistamisel. Egiptuses ja Türgis kastutatakse seda samblikku juba iidsetest aegadest leiva aromatiseerimiseks.
Islandi käokõrvaks nimetatav samblik on inimesele tihti ka toiduks. Islandil kasvab ta hästi kõige kuivematel kohtadel, mida tavaliselt asustab kanarbik, ja hõredates kuivades okaspuumetsades. Tema rohekasvalge püstine tallus koosneb neljast sagarast, mis alati lõpevad pruunide, kujult katusekive meenutavate viljakehadega. Käokõrv on levinud mitte ainult Islandil, vaid ka meie metsavööndis. Teda varutakse hulgaliselt kui väärtuslikku toorainet meditsiinis glükoosi tootmiseks.
Atlandi ookeani ja Vahemere lõunapoolseid kaljuseid rannikuid asustab samblik nimega Roccella. Igaüks, kes on töötanud lihtsamaski keemialaboratooriumis, muidugi tunneb lakmuspaberit. Spetsiaalse reaktiivi - lakmusega immutatud paberit kasutatakse lahuste reaktsiooni määramiseks. Lakmust aga saadetakse vetikast Rocella, mis peale selle annab värvainet orseili.
Ei saa mainimata jätta ka okasmetsades pikkade sassis salkudena puude okstelt allarippuvaid samblikke, mis annavad kuusikutele omapärase muinasjutulise ilme. Neid samblikke kasutatakse väärtusliku antibiootikumi - usniinhappe saamiseks.
Habesamblikega seoses meenub tahtmatult üks tähelepanuväärne taim, mida võib kohata näiteks Florida parkides. Nagu suurte koobaste stalaktiidid ripuvad tema ülipikad varrepäsmed hiiglapuudelt alla. Selle taime kodumaal - Lõuna-Ameerika soistes troopikametsades - nimetatakse teda hispaania või luisiaana samblaks, kuid iga botaanik märkab seda taime vaadeldes kergesti, et see on õistaim, ananassi lähedane sugulane. Hispaania sambla teaduslik nimetus on Tillandsia usneoides, mis tõlgituna tähendab "hobusejõhvi sarnane taim". Nimetus on väga tabav. Ühel oma arenemisperioodil meenutavad tillandsia niitjad varred tõepoolest hobusejõhve. Neid isegi kasutatakse selle asendajana. Tillandsiaga täidetakse patju, madratseid, pehmet mööblit.
See taim on taimeriigis tavaliselt, sissetallatud teelt kõrvale kaldunud - tal ei ole üldse juuri. Konksjalt kõverdunud haagikestel, mille abil ta puude okstele kinnitub, ei ole midagi ühist juurtega. Need on omapärased kinnitusorganid, puud aga on ainult teoks, otsekui varnaks. Toitu saab tillandsia niiskest troopikaõhust.
Tillandsia on mitmeti ebaharilik ja huvitav, õitsemisajal aga üllatab igaühte, kes teda näeb. Õrnad ja näilikult üsna haprad niitjad varred kattuvad üleni imetoredate eredate õiekobaratega. Kõik, kes on juhtunud nägema troopikametsa tillandsia õitsemise ajal, kinnitavad nagu ühes suust, et sellist vaatepilti on raske ette kujutada. Metsatihnikud muutuvad kilomeetrite kaupa tõelisteks lilletempliteks, kus mitte ainult iga puu ja põõsas, vaid ka iga oksake on rikkalikult kaunistatud.
Tillandsia on imeilus, kuid pöördugem tagasi samblike juurde.
Kuivades, kehva mullastikuga kasvukohtades võib tihti kohata kariksamblikke, mis on nime saanud viljakehade omapärase kuju tõttu. Need on tavaliselt ehitud pruunide või punakate nööbikestega - eosekandjatega. Kariksamblike hulka kuulub majanduslikult kõige väärtuslikum, ammusest ajast tuntud põdrasamblik. Spetsialistide arvates on see ilmetu madalakasvuline taim etendanud juhtivat osa nii Vana kui Uue Maailma subarktilise ja arktilise territooriumi asustamisel. Ilma põdrasamblikuta ei oleks neil aladel elu. Pika ja karmi talve vältel on põdrasamblik põhjapõtrade ainsaks toiduks. Põhjapõder aga tähendab põhjamaal transpordivahendit, rõivast, toitu ja peavarju.
Põdrasambliku väikesed harulised torujad "varrekesed" moodustavad vetruva vaiba, mis tundras ja metsatundras katab hiiglasuuri alasid. Seetõttu ei ole seal vaja talveks sööta varuda. Sõrgadega kaabib põhjapõder lume laiali, paljastades samblikukarjamaa talvel ükskõik mis ajal. Otsekui säästes oma toitjat, näpsab ta ära ainult selle ladvad - kasvab ju põdrasamblik võrdlemisi aeglaselt.
Spetsialistid tunnevad põdrasambliku toiteomadusi, levikupiirkondi ja varude suurust ning nende andmete alusel reguleerivad põdrakarja suurust ja määravad nende karjatamise kohad. Nad hoolitsevad ka põdrasambliku otstarbeka kasutamise eest, et selle varud mitte ainult ei säiliks, vaid ka suureneksid.
Peab mainima veel üht samblike positiivset külge. Nagu eespool öeldud, on nad alati olnud esimesed elutute kohtade ning viljatute kivirusude ja liivade asustajad. Visalt, päev päeva järel püüavad nad kinni siia tuulega kandunud tolmu, luues sel viisil aegamööda õhukese mullakihi, otsekui oleks nad endale eesmärgiks võtnud viljatuid alasid elustada. Hävides annavad nad ise viljakandvale pinnasekihile lisa. Järelikult on samblikud ka omapärased pinnase moodustajad, mis vähehaaval loovad tingimused teiste taimede eluks.
Nii avastavad nad asustamata alasid ja viivad neile elu.

S. Ivtsenko. Huvitavat botaanikast. - Tallinn: VALGUS, 1973. - Lk. 34-37.