RAAGRITSIKAS
Peeter Ernits

Piisab ühest pilgustki, et mõista, miks raagritsikas ikkagi eriline on. Isegi kogenud silm suudab suurte raskustega raagritsikat mõnest oksaraost eristada. Miljonid aastad on teinud raagritsikast silmamoondamise suurkuju. Elu tihedas põõsas on muutnud raagritsika välimust ning ülalpidamist.
Samasus mõne taimevarrega ei tulene üksnes pikaks venitatud kehast. Pikad ja saledad on ka ritsika jalad ning tundlad. Olenevalt vajadusest on ritsikas kas roheline, pruun või hoopis hall.
Öösel muutub raagritsikas tumedamaks, päevakuumuses läheb heledaks. Oksal istudes sätib raagritsikas oma keha nö. “õigesse” asendisse. Mõni liik sätib end teatud nurga alla ning sirutab kerega ühes suunas nii jalad kui tundlad. Teine kinnitub oksale vaid tagajalgadega või eelistab tundide kaupa rippuvas asendis puhata.
Puhkeolekus võib raagritsika panna kõige ebaloomulikumasse asendisse. Näiteks panna ta pea peale seisma, käänata tagakeha ning jalgu suvalisse suunda. Loomake jääb sellisesse poosi pikkadeks tundideks.
Raagritsikat kaitseb hulk erinevaid asjaolusid.
Esiteks “õigesti” valitud tegutsemisaeg. Raagritsikas elavneb siis, kui tema vaenlased - linnud, sisalikud ning ämblikud on uimased.
Indoneesias tegutsevad raagritsikad näiteks keskpäeva leitsakus. Hommikuti ja õhtuti jäävad aga liikumatuks. Kesk - Aasia kõrbetes seevastu tuleb ritsikal elu sisse ööhämaruses.
Raagritsikat ei heiduta isegi jäseme kaotus. Ohu korral jätab ta jala ise maha. Äratulnud jalg või tundlaots taastub kiiresti. Tõsi, paraku mitte endistes mõõtmetes.
Parema meelega kukutab raagritsikas end oksalt maha või eritab terava lõhnaga haisu.
Raagritsikas sööb taimset toitu - lehti, mahlaseid varsi ning pungi. Ta ei vali pikalt: mis ette jääb, seda võtab.
Oma munad paigutab raagritsikas omapärasesse tünni. Kaane paneb veel peale. Koorumise järel tõstab vastne kaane üles. Ta ei erine millegi poolest oma emast. On vaid jupp maad emast väiksem.
Enamikul raagritsikatest isa pole. Lapsed sünnivad viljastamata munadest. Isegi neil liikidel, kus isasloomi tuntakse, on nad väga haruldased. Emased ei lase neid enda juurde. Nii et ka siin saavad emad ilma isata läbi. Näiteks Carausius morosus’el.
Mida suudavad 5 isast 3000 emase juures?
Eestist ei maksaks raagritsikat otsida. Raagritsikad tunnevad end mõnusasti vaid troopikapalavuses. Enamik 2500-st liigist elutseb just seal. Ka Phamacia serratipes - 33 cm pikkune - maailma kõige pikem ja peenem putukas.

Põhjanael nr. 7 / 1994.