KALAMIITIDEST OSJADENI III
Aino Kalda

Kiire arengutsükli ja intensiivse vegetatiivse paljunemise tõttu maa- aluste osadega on osjad konkurentsivõimelised ja muutuvad sageli tülikateks umbrohtudeks, näiteks põldosi, soomaal ka soo- osi. Osjade maa- alused varred on küllalt sügaval - kuni 30 cm ja enam - ning sageli korrustena üksteise peal. Põldosja risoomist kasvab pärast eoste valmimist roheline harunenud suvivõsu, mis on orgaaniliste ainete moodustaja.

Harilikult kasvavad osjad suurte kogumikena. Metsades ja raiestikel levib harunenud okstega kohev metsosi, metsades ja puisniitudel kohtame ka õrna varakevadel eoseid kandvat aasosja. Liivastel jõekallastel, järvedes, turbaaukudes, tiikides ja soodes kasvab meie suurim osi - konnaosi.
Karedate jäikade talvituvate vartega osjadest on meie flooras laiemalt levinud raudosi, mis kasvab enamasti liivastes paikades - metsades, liivikutel, nõlvadel. Talvituvad varred kannavad eospäid juba varakevadel, noored võsud aga suve lõpul. Niiskel liivapinnasel kasvab siin- seal peenevarrelist liivosja, hoopis haruldane on alaaosi.

Ulatuslik ja väga erinevates kasvukohtades levimine on põhjustanud osjade vormirikkuse. "Eesti NSV floora" I köidet lehitsedes näeme, et peaaegu igal liigil on eristatud mitmeid vorme, mille olemus ja levik on veel lähemalt selgitamata. Peale selle leidub osjadel liikidevahelisi hübriide. Eestis on täheldatud raud- ja liivosja hübriid - kujult raudosjaga sarnanevat karedahambalist osja.
Osjad sisaldavad saponiine, alkaloide, flavonoide, orgaanilisi ja mineraalhappeid, parkaineid, vaiku, õli, vitamiine. Kõige paremini on uuritud põldosja, mille ürti rahvameditsiinis juba ammu kasutati teena sapi- ja neerukivide korral uriinierituse suurendajana ning eoseid puistati loomadel haavadele. Teaduslikus meditsiinis kasutatakse põldosja suvivõsu (Herba Equiseti nime all) peamiselt uriinierituse suurendajana (diureetikumina) ning emaka- ja pärakuverejooksude peatamiseks. Peale selle kuulub droog ka astmaravi mikstuuri koostisse.

Paiguti on rahvameditsiinis kasutatud ka mets- ja raudosja, Hiinas näiteks silmapõletiku korral. Mitmel pool, eriti Siberis, on osjad hobusetoiduks. Ettevaatlik tuleb olla soo- osjaga, sest see sisaldab rohkesti mürgist alkaloidi - ekvisetiini. Mõnedel andmetel on mürgised ka raud- ja metsosi. Raudosi on ränirikas, seetõttu kasutatakse teda smirgelpaberi asemel puitesemete ja parketi poleerimisel ning metallesemete puhastamiseks enne tinutamist. Meie vanaemad aga kogusid põld- ja metsosja kinda- ja seelikulõngale väävelkollase värvi andmiseks.

Alustasime kalamiitidest ning jõudsime osjadeni.

Kuid lahendamata on jäänud mõlema rühma eellaste küsimus. Millised olid kidade klassi ürgsed esindajad? Nende jäljed viivad tagasi ürgraigastest tuletatavate ürgkidalaadsete (Hyeniales) juurde, mis elasid devoni ajastul . Need olid mõnekümne sentimeetri kõrgused harunenud vartega taimed. Kalamofüütoni (Calamophyton) varred olid lülistunud sõlmevahedeks ja sõlmedeks, kuhu kinnitusid väikesed lehed. Oksad olid veel kaheli harunenud. Kidade rühma evolutsioonis on võsu kujunemisel olulist osa etendanud ühe haru ülekasvamine teistest, mis on jäänud külgharudeks (oksteks), ja reduktsioon. Esialgsed lehed on redutseerunud väikeste soomusteni, mis liitudes sageli moodustavad vart ümbritseva tupe (osjadel). Eoslaste ja eospeade kujunemisel on aset leidnud allapoole käändumine - inkurvatsioon. Ürgselt püstised eoslaid kandvad varred (teloomid) käändusid ning eoslad jäid rippuma; hiljem kujunes varreosade liitumise tulemusena eoslaid kaitsev kilbike. Osjadel on selline võsutüüp saavutanud täiuslikkuse. Reduktsioon on läinud nii kaugele, et redutseerunud pole ainult lehed, vaid sageli ka oksad.

Eesti Loodus 1970, 4