KALAMIITIDEST OSJADENI I

Aino Kalda

Hiiglaslikud jämedatüvelised puud, nende all sõnajalgadesarnased põõsad, siin- seal vedeleb mahalangenud ja viltuvajunud tüvesid, maapinnal läigib vesi. Tõeline nõiutud mets!

Sellisena kujutatakse kivisöe- ehk karboni ajastu taimestikku õpikute ja Maa ajalugu tutvustavate raamatute veergudel. Vaatad pilti ja pilk jääb peatuma tuttava kujuga taimedel - just nagu meie osjad, aga palju võimsamad! Need on kalamiidid (Calamites), mida mõnikord nimetatakse ka hiidosjadeks. Tugev lülistunud tüvi kasvas kuni 30 meetrit pikaks ning ta läbimõõt ulatus meetrini. Maa sees oli kalamiitidel samuti lülistunud ohtrate lisajuurtega horisontaalne vars (risoom).

Kui astume kivisöeajastu põlismetsades kalamiitide ja hiiglaraigaste - pitsatipuude, soomuspuude ning mitmesuguste ürgsõnajalgade all, tunneksime end osjatihnikusse sattunud pöialpoistena.

Karboni ajastu soe ja niiske kliima oli taimekasvuks soodne. Tolleaegsete puude tüvedes ei leidu aastarõngaid, mis näitab, et puud kasvasid ühtlaselt aasta ringi . Teiseks erinevuseks praegusaegsetest puudest oli tunduvalt paksem kooreisa. Koor pakkus puule mitte ainult kaitset, vaid ka tuge. Varre keskosa täitis kalamiitidel säsi. Vanematel puudel säsirakud surid ning tüvi jäi õõnsaks, umbsed olid siis vaid sõlmekohad (sõlmed).

Kui vaatleme mõne praegusaegse osjaliigi vart, näeme samasugust pilti, ainult - osjadel puudub teiskasv. Nende maapealsed võsud on üheaastased, mõnedel liikidel ka igihaljad (mitmeaastased). Nii kalamiitide kui ka osjade varte ehitus sarnaneb mitmeti kõrreliste varre ehitusega. Sellisel varrel esineb nn. vahekasv: iga sõlmevahe alumises osas säilib paljunemisvõimeline algkude ning vars pikeneb sõlmevahedes, mitte tipus. See võimaldab paljunemisorganite varajast moodustumist varre tipus, kuna vars samal ajal jätkab kasvamist. Murtud vars suudab altpoolt veel edasi kasvada. Torukujulised varred on väikese paindetugevusega, kuid survele vastupidavamad.

Omapärased taimed olid kalamiitide kaasaegsetest talblehikulaadsed (Sphenophyllales), millest tuntuim on nimiperekond - talblehik (Sphenophyllum). Need olid nõrkade vartega ronitaimed karboni metsades. Ümber varre asetsesid ringina, männasena, talvakujulised lehed (meenutavad meie madaraid ja varjulilli).
Kivisöeajastu hiiglased, sealhulgas ka kalamiidid, surid enamasti välja paleosoikumi lõpuks. Kidade (Sphenopsida) klassist, kuhu kuuluvad lülilise, nn. osja võsutüübi esindajad, on tänapäevani säilinud ainult üks väike haru - selts osjalaadsed (Equisetales), ühe osjaliste (Equisetaceae) sugukonna ja osja (Equisetum) perekonnaga.
Osjalisi peetakse ürgaegkonna kalamiidilaadsete reduktsiooni teel tekkinud rühmaks, mis on armetud, degenereerunud, kuid ikkagi ürgaegkonna võimsate kalamiitide veel väga elujõulised järglased.

Eesti Loodus 1970, 4