LAUL JA LAULMINE
Janis Baltvilks

Linnulaulu pole võimalik ümber jutustada. Seda peab igaüks ise looduses kuulma. Ja kes meist poleks kuulnud lindude laulu!
Ma jutustan, miks linnud laulavad.
Näiteks istub metsvindi isalind õunapuuoksal ja laulab ...
Ta saabus siia paari päeva eest. Lendas ümber õues kasvava pärna, vaatas läbi hekikuused. Viimaks leidis õunapuul sobiva oksa, mille külge saab punuda mõnusa pesa. Aga kes siis üksi pesa punub? Ja kui punubki, mis seal üksi peale hakata?
Sellepärast ajabki isalind rinna ette ja laulab. Kõik emavindid saavad sellest laulust aru. Inimkeelde ümber panduna kõlaks see vindiisa laul umbes nii: "Mina, vindiisa, ilus ja tugev, olen tulnud siia pesa ehitama ja poegi kasvatama! Olen leidnud pesa jaoks suurepärase koha! Vindiemad, kutsun teist ühte, kõige nobedamat endale naiseks! Aga teil, isavindid, pole sellele õunapuule enam asja! See koht on nüüd kinni! Hõivatud! Hõivatud!"
Sel päeval küll ei lennanud vapra lauliku juurde ükski emalind, sest nad olid alles teel "soojalt maalt" siiapoole. Aga vindiisa istus oma õunapuul, keerutas oma punakat rinda ja laulis üha valjemini.
Möödus veel mõni päev, ja emalinnud lendasid kohale. Ühele nendest hakkas kena laulik meeldima, ja tast sai vindi kaasa.
Siis asus noorpaar kodu rajama. Nad punusid sooja pesa. Väljastpoolt katsid nad oma pesa samblikega, et altpoolt ei märkaks ei kassi ega inimese silm nende ehitist. Pärast seda munes emalind pessa viis muna ja hakkas hauduma. Isalind tõi talle toitu. Laulmiseks jäi üha vähem aega. Siiski hoiatas ta oma lauluga aeg-ajalt lähemaid naabreid - teisi metsvinte: "Siia ärge tulge! Siin on minu kodu! Jätke meid rahule! Kui mitte, ajan teid jõuga minema! Arvestage sellega! Ärgu mitte keegi segagu meid!"
Ja nüüd selgitan ma, miks ma rääkisin ainult isalinnu värvikusest ja ilust, aga emalinnu välimuse kohta ei ütelnud ühtki sõna.
Suuremal osal lindudest, ka vintidel, on isalinnud palju uhkemas rüüs kui emalinnud. Emalinnud istuvad ju nädalate kaupa pesal - munevad, hauvad poegi ja hoolitsevad nende eest. Sellepärast ongi emalindudel hallis kuues palju julgem olla, et vaenlased ei paneks teda tähele.
Seepärast emalinnud ei ehi ennast. Ja ... ei laula ka.
Lauljad on enamasti isalinnud.
Nad laulavad isegi siis, kui ei oska oma häälega laulda! Nagu näiteks rähn või tikutaja.
Rähn otsib kevadel välja kuiva puuoksa ja taob nokaga seda päikselisel hommikul nagu trummi lüües. Metsas kostab kaugele "Trrrrrrrrrrr..." Aga tikutaja ehk taevasoku isalind lendab kõrgele sinise maikuise taeva alla, paneb tiivad kokku ja sööstab alla. Tuul vihiseb tema sabasulgedes ja soo kohal kaigub "Määääääääää... "

J.Baltvilks. Vestlusi lindudest. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1986. - Lk. 13-15.