KUIDAS KUKK MAJA EHITAS
Kalju Kass

Kord hakkasid kukk ja kotkas maja ehitama. Et nad olid omavahel head sõbrad, siis otsustati majad ehitada kõrvuti.
Järgmisel päeval hakkas kotkas hoolega kaljunukile oksi ja sammalt kandma. Lendas metsa, võttis oksarao või samblatuti noka vahele ja lendas tagasi. Ja nii kogu päeva. Õhtuks oli tal kolmandik pesa juba valmis. Ja kotkas vaatas ringi, kuidas naabrimehel töö edeneb. Aga kukel ei olnud veel kõrtki kohale kantud.
“Kuidas siis sedasi, vennas?” päris kotkas.
“Mõtlesin projekti üle,” vastas kukk. “Sellest peab tulema midagi erakordset.” Ja jäi kohe tukkuma, sest mõtlemine oli teda tublisti väsitanud.
Järgmisel päeval töötas kotkas veel suurema hoolega ja õhtuks oli maja juba peaaegu valmis. Alles nüüd sai ta mahti vaadata, mida naabrimees teeb.
“Kui tahad, siis tutvustan sulle maja põhiplaani,” ütles kukk.
“Heameelega,” vastas kotkas. Kukk torkas oksarao maa sisse ja ütles, et sinna tuleb nurgakivi.
“Aga kuhu teine nurk tuleb?” päris kotkas.
“Tükk maad sealt edasi, kus päike looja läheb,” vastas kukk ja jäi tukkuma, sest oksarao maa sisse pistmine oli teda tublisti väsitanud.
Kolmandal päeval sai kotka maja valmis.
“Kulla kotkas!” palus kukk. “Sa lendad laiemalt ringi, ehk tead mulle mõne palgimetsa juhatada. Hea, kui oleks tammepalgid!” Ja kotkas juhataski kuke saja-aastasesse tammikusse.
“See juba läheb!” hüüdis kukk ja kõndis tähtsalt ümber esimese tamme. “Homme raiun tammiku maha.” Ja heitis magama, sest ümber tamme kõndimine oli teda tublisti väsitanud.
Öösel tuli tugev torm ja murdis mitu tamme maha. Kukk istus puujuure all ega julgenud nokkagi välja pista, enne kui koitis. Veidi aja pärast lendas kotkas tammikusse ja nägi mahamurtud puid.
“Kas sa ise murdsid?” küsis imestunud kotkas kukelt.
“Ikka ise,” vastas kukk ja saputas hooletult tiibu. “Mul ei olnud kirvest kaasas.” Valetajatega juhtub teinekord nii, et nad hakkavad ka ise seda uskuma, mida räägivad. Kotkas lendas koju ja jäi ootama, kunas kuke palee kerkima hakkab. Ootas päeva, ootas teise ja tüki kolmandatki, aga kukke polnud kuskil näha. Lendas siis kotkas uuesti tammikusse tagasi. Kukk istus oksal, läbimärg, külmast lõdisedes, sest öösel oli vihma sadanud.
Kotkast nähes ütles kukk kähku:
“Palee - ehitamine tuleb vist järgmisele aastale edasi lükata. Transpordiküsimus jäi lahendamata. Mul ei sobi ju ometi palke seljas metsast välja tassida. Aga senikaua magan õrrel.” Ja sellest ajast peale magavad kõik kuked õrrel. Aga kui keegi neile ehituslugu meelde tuletab ja kukke kelkimises süüdistab, siis hüüab kukk solvunult:
“Trans-por-di-kü-si-mus!”

Pioneer nr. 4 / 1967.