EOSTAIMED
KARUKOLD

Niiskevõitu metsa hämaruses, roheliste sammalde sametisel vaibal võib märgata roomavaid, tihedate naaskeljate lehekestega varsi. Mõnikord paistab, nagu oleks kuuseoksake külalislahkele kohevale samblale kukkunud ja seal kasvama hakanud. Inimesed korjavad meelsasti selle igihalja metsataime kaua värskena säilivaid varsi, panevad neid talveks akende vahele, riputavad seintele, kaunistavad nendega pilte, punuvad neist vanikuid.
Metsas kasvab seda taime palju ja korjata on teda kerge. Peened maad mööda väänlevad varred vabanevad mullast hõlpsasti, sageli koos lühikeste valkjate juurekestega. Selle väikese kauni taime korjajaist teavad aga ainult vähesed, et ülestõmmatud taime asemele areneb samaväärne uus taim alles 20-30 aastaga.
Ravimtaimede kogujatele pole aga need vähetuntud andmed karukolla (nii nimetavad teda botaanikud) kohta uudiseks. Sajad, isegi tuhanded karukollakogujad lähevad juuli viimastel päevadel või augusti algul metsa. Varahommikul, kuni kaste maas, koguvad nad karukollalt hinnatavat saaki, mida arstiteaduses nimetatakse lükopoodiumiks. Selle nime alla peaks see aine olema hästi tuntud niihästi noortele kui ka kogemustega emadele ja hoolitsevatele isadele. Kes neist ei oleks kasutanud seda kollast pulbrit imikupuudrina?
Enne aga, kui lükopoodium hakkab oma sanitaar-hügieenilist ülesannet täitma, tuleb temaga küllaltki vaeva näha. Kõigepealt korjatakse eospead, milles asuvad väikesed kollakad eosed - lükopoodiumipulbri põhiline koostisosa. Seda tehakse spetsiaalsete kääridega, mille ühe tera külge on joodetud väike metallkarbike. Nende kääridega lõigatuna kukub eospea karpi, kus koguja ta hiljem tihedast riidest kotti asetab. Siis järgneb küllaltki pikk protseduur - eospeade kuivatamine, peenestamine, korduv põhjalik sõelumine peenimate siidsõeltega.
Meditsiinis on nõutav, et lükopoodium koosneks ühtlasest, väga väikestest kolmetahulistest eostest. Oma haruldase väärtusliku omaduse - hügroskoopsuse täieliku puudumise - saab lükopoodium alles pärast pikaajalist hoolikat ettevalmistust. Tema positiivseks küljeks on ka see, et ta ei ärrita isegi kõige tundlikumat nahka.
Tänu sellistele headele omadustele kasutatakse lükopoodiumi peale ülalnimetatud otstarbe laialdaselt ka täiskasvanute ravis (puistepulbrina haavade ja lamatiste korral), farmatseutide töös (eriti ravimpillide katmiseks, et vältida nende kokkukleepumist) ning mõnedes tööstusharudes. Lükopoodium on vajalik optikatööstuses läätsede lihvimiseks, peenimate detailide vormimisel. Temata ei saa läbi ka pürotehnikud.
Arusaadavalt ei ole taime eesmärgiks toota seda inimestele nii meeldivat materjali nende kutsumata tarbijate jaoks. Taim moodustab eospeasid vajaduse tõttu jätta endale järglasi. Nüüd on juba tuule ja vee ülesandeks need taimest kaugemale kanda. Eosed peavad langema soodsale pinnasele. Ainult sel juhul arenevad neist aegamööda väikesed, palja silmaga vaevalt märgatavad muguljad eellehed. Nendel kujunevad emas- ja isassuguorganid, mis omakorda moodustavad munarakke ja spermatosoide. Toimub viljastamine ja eelleht annab oma esimese maapealse lehe.
Eoste laialipaiskumisest kuni esimese varrekese ilmumiseni möödub ei rohkem ega vähem kui 10-12 aastat. Niisama palju, vahel isegi rohkem aega on vaja selleks, et maapinnale ilmunud varrekesest areneks täiesti elujõuline taim, mida võib ilustuseks kasutada, samas vanuses karukold rõõmustab juba ka ravimtaimede kogujat.
Mõnikord venib karukold maapinnal 1-3 meetri pikkuseks. Ühest otsast pidevalt kasvades sureb ta aegamööda teisest otsast. Karukolla peavars annab lühikesi tõusvaid harusid. Ühele-kahele, mõnikord ka neljale sellisele harule ilmuvad suve keskel eosed.
Karukold pole oma perekonna ainuke esindaja. Eestis kasvab 5 kollaliiki: sookold, kattekold, karukold ja vareskold perekonnast Lycopodium.
Lükopoodiumi varujatena on need kolm kollaliiki meile tuttavaid juba ammustest aegadest, kuid üks, varem vähetuntud liik debüteeris hiljuti ... alkohoolikute ravija osas.
See sai alguse siis, kui hakati ungrukolla keemilist kostist tundma õppima. Seni teati ainult seda, et ta on mürgine.
Võib-olla just sellepärast ei pööranudki teadlased kaua aega ungrukollale tähelepanu. Kui nad viimaks siiski teda uurima hakkasid, olid nad meeldivalt üllatunud ja hämmastunud. Juba ainult mikroelemente üksi leiti selles väikeses ilmetus taimes mitte vähem kui 23! Seal leidus ka haruldast alkaloidi selagiini, mis kutsub esile tugeva oksendamisrefleksi. Selline ootamatu omadus viis teadlased mõttele kasutada seda taime alkoholi vastumürgina. Selagiini abil saab haigel esile kutsuda ja kinnistada negatiivse tingitud efekti alkoholi suhtes.
Teaduslikuks nimeks kolla perekonnale andis Karl Linne Lycopodium, sõnasõnalises tõlkes - hundi jalg, arvatavasti kummaliste roomavate varte tõttu, mis meenutavad hundi käppi. Taime enese teaduslik nimi kandus üle ka eoste pulbrile.
Oleks ebaõiglane vaikida nüüdisaegsete koldade kaugete esivanemate suurtest teenetest. Paljud nendest olid eelajaloolisel ajal hiiglamõõtmetega - 50 isegi 90 meetri kõrgused. Neile võlgneme praegu tänu kivisöe eest. Kivisöe tekkimist koldadest tõendavad ka nende taimede jäljendid kivisöekihtides.

S. Ivtsenko. Huvitavat botaanikast. - Tallinn: VALGUS, 1973. - Lk. 37-41.